Mis on maagia? - raamatute nimekiri

Kaasaegne maagia seostab endas mitmesuguseid teooriaid ja valdkondi:

Psühholoogia - ammendamatu allikas informatsiooni inimteadvuse tööst. Maagia püüab seostada inimpsüühikat ja ruumi, seega on psühholoogia hea tundmine maagile kohustuslik.

Füüsika, matemaatika, filosoofia - reaalteaduse alustalad räägivad ruumist, paljudest reeglitest, mis sellega seoses ilmnevad. Ka sealt saab inspiratsiooni.

Alkeemia, gnostika - keskaegsed pika ajalooga mõttesüsteemid, mis käsitlevad reaalsust monistlikult ja jumalat monoteistlikult, annavad maagiale selle reaalsed alused.

Budism, taoism, I Ching - need on maagiale ja füüsikale sarnased, käsitledes reaalsuse printsiipe, siiski käsitlevad need neid inimpilgu läbi - need on paljuski side alkeemia ja füüsika vahel, andes maagiale rohkem kaasaegsust ja võimaluse ületada teatud piire.

Maagia joon on süstemaatilisus - taotletakse reaalsuse ühendteooriat, mis seostaks tugevalt inimvaimu (isiku) ja objektiivse ruumi, mida siis käsitletakse paljuski isikuga samaselt (see on üks kandev monismi vorm maagias).

Jung on töötanud läbi maagia teooria - tema arhetüüpide, sünkroonsuse, alateadvuse, kollektiivse alateadvuse, teadvuse mittelokaalsuse ja paljud muud kontseptsioonid moodustavad kaasaegse maagia ühe tugevamatest teaduslikest alustest.

Schopenhaueri tööd on tegelikult paljuski ülevaade, millisest paradigmast lähtuvalt - kuigi maagial ei ole keskset paradigmat - saab uurida ka väga palju šamanistlikke looduskäsitlusi ning tegelikult isegi Jumalat.

Mina usun monoteistlikku Jumalat ning arvan, et sellel on ühiseid jooni kristliku, judaistliku ja hinduistliku jumalakontseptsiooniga; usun siiski, et Jumala mõistmine on oluliselt keerukam, kui lõpliku füüsikateooria välja töötamine - sest see sisaldab lõplikku füüsika ja teadvuse teooriat koos selle kõikide implikatsioonidega -, seega ei ole mõtet taanduda müstilisest positsioonist, mille järgi ei saa Jumalale sõnu suhu panna. Arvan, et ateistlik seisukoht, mille järgi Jumalat ei ole olemas, on Jumala tegelikule olemusele lähemal, kui paljud usklikud - sest uurib toimuvat pigem, nagu see sünnib, leides kindlaid reegleid. Ma usun, et mateeria on "hingestatud" ja et kogu mateeria summa moodustab terviku, millel on kõrge potentsiaal muutuda intelligentseks ja mis on kahtlemata inimesest ikkagi mõõtmatult palju kõrgemal oma arengus. Siiski, kuna minu meelest on tegu millegi väga keerukaga, ei ole mõtet seda klassikalises mõttes "uskuda" - ja samuti, füüsika ühendteooria seletaks Jumala teatud aspekte ikka märksa paremini, kui mõni usuline tekst. Jumal on loodusseadus, kõik olemasolev ja kõige olemasoleva summaarne tahe - seega mõõtmatult keerulisem millestki, mida on võimalik inimlikel viisidel mõista. Jumal ei ole vanamees pilve peal ega mõne inimese, rahva või liigi isiklik kaitseingel ja tagatis. Jumal ei mõtle inimlikult - ent on siiski uuritav, midagi võib temast teada. Seega ma isegi tihti eelistan, et mind peetaks ateistiks - minu nägemus toimuvast sarnaneb pigem ateisti, kui nii mõnegi uskliku omadele, ma ei oota suuri imesid ja maailmalõppu, kuigi ei välista midagi. Sellest lähtuvad ka minu tööd - kui Jumalat üldse uskuda, tuleks tõsiselt ümber mõtestada, mida Jumala mõiste all mõista. Kui eemdaldada sellest mõistest ebateaduslikud elemendid - kas see, mis jääb, on Jumal? Ma usun, et on - see on ülev nimi kõiksusele, reaalsusele ja kõigele sellele ülevale ja võimsale, mida enda ümber näen. Samuti on see viis öelda, et reaalsus on tähenduslik, täiuslik ja eesmärgipärane. Siiski, ma ei usu, et midagi oleks loodud kuue päevaga või et viimsepäevakuulutajate arusaam toimuvast oleks päris realistlik - ma ei ole näinud mingeid viiteid sellele. Ma olen näinud viiteid sellele, et Jumala seadused on alati kehtinud ja nende väljendamisel on füüsika vägagi täpne; usun, et need kehtivad ka tulevikus. Intelligentne disain - kui suudame tõestada, et reaalsus on intelligentne, siis on ka liikide areng sama intelligentne; siiski kehtib kõige selle "fantaasia" haldamisel loodusliku valiku terav kriitika, igaveste ja vääramatute seaduste täpne järgimine. Uskuda füüsikasse, uskuda reaalsuse tähenduslikkusse, uskuda sellesse, et igal asjal on põhjus, eesmärk ja oma mõte - see ongi, uskuda Jumalat. Aga kas see mõiste üldse midagi tähendab - sama hästi võib jätta lahtiseks, mida sa täpselt usud, ning rääkida ainult seadustest ja nähtavast reaalsuse osast, teadmiste ulatus ja tegevuse õigsus selle all eriti ei kannata. Aga, kui tahta panna sellele põhjusele, loovale jõule ja seaduste tuumale nimi, sellele, kust kõik need printsiibid, põhjused, tähendused ja eesmärgid alguse saavad - see nimi on "Jumal". Ja kui tahta panna nime sellele kõigele kokku, tervikule, osadeks jaotamata reaalsusele - see on Jumal. Või kui tahta panna nime sellele, mis on alati olnud, mis alati jääb ja kunagi ei muutu - seegi on Jumal. Ja samas, see on Tao, see on Suur Vaim, see on "reaalsuse masinavärk" või Suure Ühendteooria ultimatiivne objekt. Aga kes ei usu, et on olemas teadvus, kogemine ja asjade sisemine olemus, et see olemus on võimeline saama enesest teadlikuks, võimeline suunama enda tahet ning käituma tervikuna - see ei usu Jumalat, kuigi võib ennast kutsuda usklikuks või "otsijaks". Või usub, aga mitte veel nii kaugele...

Kirjandust, mida ise olen huviga lugenud (minu Amazoni ajaloost tegelikult kõik, tean ka muud):

Instant Magick: Ancient Wisdom, Modern Spellcraft


Spellcaster: Seven Ways to Effective Magic

Meditation-The Complete Guide

The Breathing Book: Vitality & Good Health Through Essential Breath Work


Adventures Beyond the Body: How to Experience Out-of-Body Travel

Body, Breath, and Consciousness: A Somatics Anthology

Inner Alchemy: Energy Work and the Magic of the Body


Space/time Magic


Soovitan ka üle vaadata, pisut teisel teemal - šamanistlikud taimed ja nende põhjalikud kirjeldused; osad huvitavad asjad küll kahjuks seadustega keelatud, aga kaugeltki mitte kõik:


Plants of the Gods: Their Sacred, Healing, and Hallucinogenic Powers

The Encyclopedia of Psychoactive Plants: Ethnopharmacology and Its Applications




Head lugemist!

Mis on paradigma?

Ma olen oma vanades, internetist jäädavalt kadunud, tekstides rääkinud multiparadigmaatilisest suhtumisest - sellest, et lähtuda korraga mitmest paradigmas. Tahaksin kirjutada sellest, mis on paradigma - selleks, et see mõte selgelt lahti kirjutada. Kuigi selle blogi teema on teaduse maagiline seletamine, kirjutan siia paljudest teadusega seotud mõistetest mitte alati maagiliselt - nii saab luua taustsüsteemi ja minu edusammud teaduse maagilises seletamises on aeganõudvad niikuinii, kui üldse kuhugi viivad ;)

Väga lihtsad paradigmanihked

Osad paradigmanihked on väga lihtsad. Need jäävad tegelikult ühe suurema paradigma sisse - neid saab üleni kirjeldada teatud paradigma piires. Sellised paradigmanihked on heaks näiteks, et seletada, mis on paradigma.

Vaatleks sellist asja, nagu visuaalne kujutis. See on idee inimese ajus - värviline, kujundlik idee maailmast selle põhjal, kuidas aju töötleb valgust, mis põrkub vastu silmi, olles ilmselt peegeldunud mõnest objektist ja saanud alguse valgustist, jõudnuna sellesse eelnevalt näiteks soojuse või elektri näol. Seda saab niisiis vaadelda mitmeti.

Visuaalset kujutist saab jagada värvideks ja asukohtadeks - üks lihtne ja labane viis seda kirjeldada, mida kasutatakse tehnoloogilisel taastekitamisel, ongi hulk punkte, millel on värvid ja asukohad. Värv, omakorda, on vaadeldav mõõdetena - kolme või nelja, miks mitte ka enama, mõõtmena.

Siit saabki alguse paradigmaerinevuste lihtne käsitlus - samu mõõtmeid on võimalik vaadelda erinevates koordinaatsüsteemides, kus koordinaatide vahel puudub igasugune kattuvus. Nii võib pöörata, väänata ja erinevalt kirjeldada ka ruumi - kusjuures, ruumimõõtmete muutudes muutuvad kõik loodusseadused; samaks jääb ainult tervik, osade vahel ei pruugi olla mitte mingisugust kattuvust.

Võtame värvi. Värviskaaladel on lühendid:

• CMYK - valgus saab alguse peegeldumisest ja CMYK skaala väljendab peegeldava aine teatud üksikuid omadusi; sealjuures mitte selle peegeldumisvõimet ega paljusid muid. CMYK skaalal saab kirjeldada olulisi omadusi, mis on trükitud pildil ja ei sõltu eriti printerist, paberist või muust sellisest.
• RGB - valgus peale peegeldumist on teatud proportsioon teatud lainepikkustega valgusosakesi või -laineid. Nende lainete spektril on jaotus, kuidas reageerivad tüüpilise inimese silma kolvikesed ja kepikesed nendele lainetele. RGB skaalal mõõdetakse, millised kolvikesed-kepikesed reageerivad valgusosakestele.
• Kolmas käsitlus vaatleb seda, kuidas värvid inimese ajus peale töötlust esinevad ja milliste omaduste põhjal inimene need ära tunneb.

Nüüd on tähtis, et sisuliselt on kõik need kolm käsitlust omavahel üks-ühele teisendatavad. Muuta saab alati skaalasid - näiteks, et ühele vastab 255 või pöörata üldse peeglisse, need on kõige triviaalsemad ja tüüpilisemad teisendused.

Teisendus võib olla ka näiteks järgmine:

Kolmanda käsitluse värvid on sinine (versus kollane), punane (versus roheline) ja valge (versus must). Teisendus on selline (eeldusel, et on nullist üheni skaalad); teisendan kolmandaks teise (RGB - punane-roheline-sinine):
Valge = (R * G * B) / 3
Sinine = B - (R * G) / 2
Roheline = G / R # Siia tuleks teha koordinaatsüsteemi teisendus, kus lõpmatusest saab üks, aga ma ei aja asja segaseks - see skaala on nullist lõpmatuseni, mis võiks vabalt olla ka mõne paradigma osaks ja sobib näitesse.

Nüüd tekivad huvitavad nähud:

• Kui lisad RGB värvile rohelist, siis väheneb teises skaalas muuhulgas sinise sisaldus, punast tuleb juurde ja valget samuti. Üks komponent on seotud kolme teise skaala komponendiga!
• Täiesti triviaalne on muuta värvi tumedamaks - lisades musta - uues süsteemis; RGB süsteemis tuleb selleks kõik värvid ühest lahutada, korrutada nulli ja ühe vahele jääva arvuga ja tulemused samuti ühest lahutada.
• Triviaalne on RGB skaalas valguse omadusi muuta - näiteks muuta pilti nii, nagu oleks valgusti eredam või punasem - (fotorealismi jaoks tuleb muidugi üht-teist veel arvesse võtta) -, korrutades värvi ja muutuse omavahel läbi; uuel skaalal, mis ei põhine valgusel, on see tehe märksa keerukam.
• RGB puhul on kõikide värvide seguks ja summaks valge, sest kõik valguslained koos annavad selle tooni - segades kõik kokku CMYK skaalal, saame musta, sest trükkimise puhul näeb asi välja umbes nii.
  

Need paradigmad on metatasandil - milleks on siin praegu füüsikaline ja psühholoogiline käsitlus ajus ja ruumis toimuvast - identsed, need väljendavad kõik samade värvide mingeid omadusi. Identsed on need seetõttu, et oleme kokkuleppel, mis on värv. "Päris" paradigmade puhul seda üldteooriat tihti ei ole - ja muide, üldteooria ei pruugi olla alamteooriatest üle, vaid see on lihtsalt täielikum - tihti kirjeldab alamparadigma enda viimases, välja arendatud faasis, ülemparadigmat üleni ja ei saa enam öelda, kumb on kummast täielikum ja üldisem. Kirjeldan seda siin artiklis. Samas on väljendused erinevad.

Kõikides süsteemides saame teha värvidega samu tehteid - segada, helendada, tumendada, muuta värvisisaldust või hue-d. Kõikides süsteemides on algoritmid, mida selleks kasutame, radikaalselt erinevad. Tervik on identne - tervik ei jaotu, tervik on holistlik. Iga üksik paradigma ratsionaliseerib tervikust välja ühe vaatenurga - ja alles paradigma piires eksisteerivad mõisted ja seosed, tervikus mingeid mõisteid ega seoseid ei ole.

Kahes paradigmas kattuvaid mõisteid ei pruugi olla - näiteks roheline kolmanda värvikäsitluse puhul ei vasta rohelisele teise puhul; kollane CMYKis ei ole sama arv, mis kollane RGB puhul - ja see on huvitav, sest sama moodi ei ole budist, kellel on palju jumalaid, kristlikus mõttes üldse ebajumalakummardaja - "jumal" tähistab teises paradigmas lihtsalt hoopis teist asja, mõistete vahel kattuvust ei ole.

Sellised paradigmad on heaks näiteks identsete implikatsioonidega paradigmadele.

Iga loodusteaduslik teooria sisaldab endas kaht komponenti - paradigmat ja fakte. Paradigma on tõlgendus faktide ümber; see on teooria, millele ei ole mingit katselist kinnitust - peale selle, et need faktid sobivad sellesse. Teiseks on faktid, millele on vaja mnemoonilist süsteemi, milleks on paradigma. Seega on pool loodusteaduslikku teooriat alati rangelt võttes ebateaduslik - see on kogum eeldusi, aksioome ja oletusi, mis on pandud kokku, et seletada ülejäänut.

Loodusteadustes tehakse siiski parim, et need paradigmad oleks kehtivad ehk siis vastaks reaalsusele võimalikult hästi. Selleks kasutatakse mitut meetodit paradigma valikul - esiteks valitakse kõige väiksema liiasusega paradigma, mis tähendab, et seal peab olema minimaalne kogus mõisteid ja loogikat, mis ei ole vajalik millegi seletamiseks, ent see peab olema piisav; seega on paradigma valikul tähtis minimalism ja lakoonilisus - öelda teadaolev kõige vähemate sõnadega, laskudes fantaasiasse võimalikult vähe; teiseks hinnatakse ajalooliselt, kas paradigma ennustab uusi tulemusi - eeldatakse (ja seda ei olegi eriti põhjendatud), et kui paradigma läbib teatud ajatesti, ennustades ette uute asjade leidmist, mida seni ei olnud nähtud, aga mis olid selle paradigma põhjal olemas, siis järelikult see paradigma kehtib suurema tõenäosusega. Seega on igasugune loodusteadus tõenäosuslik - loodusteaduse arengul mängib tõenäosusteooria tundmine tohutut rolli, sealjuures induktiivse loogika tõenäosusteooria tundmine - see ei ole päris tõenäosusteooria, sest sellel ei ole matemaatilist tausta, ent kuna reaalses elus ei ole loodusseadustel tõenäosusi, vaid ainult kehtivus, siis öeldakse siiski "tõenäolisem, kui teine". Selle tõenäosusteooria alused ei ole mitte matemaatikas, vaid filosoofias - teadusfilosoofias, näiteks Russelli töödes ja metafüüsikas. Paradigma, mis suudab kõige väiksemalt hulgalt eeldustelt seletada kõige suuremat hulka teooriaid, on loodusteaduste kehtiv paradigma - ja selliseid võib olla mitmeid. Siin tekibki teaduse arengu pidur, et paljud teadlased ei tunne filosoofiat piisavalt, et enda teaduse arengut kontekstis näha - ja selle seost muudega. Paljud ei ole enda jaoks lahti mõtestanud paradigma mõistet ja ei saa seega isegi teadvustada multiparadigmaatilisuse võimalust.

Seni rääkisin peamiselt paradigmadest, mille implikatsioonid ei ole omavahel vastuolus - viimases lõigus juba kergelt astudes paradigmade valdkonda, mille implikatsioonid on vastuolus ehk siis neid saab selekteerida täiendavate katsetega. Samuti olid vaatenurgad toodud värvide näidetes arvuliselt väljendatavad - tegelikult on need loogikalised struktuurid, kus tervik on identne, vaatenurgad aga mitte (ja igas vaatenurgas on erinev mõistete süsteem, millele ei tasu otsida üks-ühele vastet teistega). Paradigmanihetest on kirjutanud Kuhn - ise olen lugenud kokkuvõtet, ent ei ole raamatuni jõudnud; õnneks saan sellest mõistest niigi (või mujalt) aru.

Paljude paradigmade implikatsioonid on vastuolus ja siin tekivad konfliktid. Konfliktid on reeglina minimalismi tasandil - näiteks teadlastel on vajaka tõenditest erinevate müstikute katseandmete osas, seega võivad nad tunnistada paradigmade sobivust tuntud katsete ulatuses (kuigi väga vähesed teadlased ka teevad seda), ent ennekõike ei ole müstikute paradigmad piisavalt lakoonilised. Teadlasele tundub, et selline paradigma sisaldab liiasust - see võib ennustada kõike, mida ennustab ja mida saab katseliselt kontrollida, täiesti õigesti, ent siiski ennustab see lisaks - ja tihti täiendavate eelduste pinnalt - paljusid asju, mida ei saa (teadlane) katseliselt kontrollida. Seega teaduslik minimalism lõikab teooriad puhtaks kõigest, mida ei suudeta rutiinse tegevuse käigus igas maailma nurgas vähemalt korra saja aasta jooksul vaadelda või dokumenteeritavalt taasluua.

Subjektiivne ja objektiivne paradigma

Tüüpiline on suhtumine, et objektiivsus on subjektiivsusest üle. Siiski, teaduslik-müstilises kirjanduses kasutatakse subjektiivsuse mõistet ka teises tähenduses - see on see, kuidas asjad paistavad subjekti seisukohalt. Jung on andnud selle vaatepunkti metafüüsilise põhjenduse.

Lihtsalt võttes kõlab Jungi põhjendus - kui subjekti teadvust ja objekti mitte segi ajada, siis on subjektiivne automaatselt objektiivne ning ei vaja objektiivset tõestust või põhjendust. Kuna kõige puhul, mida tajume, kehtib fakt, et me seda tajume, siis taju akt ise on objektiivne - ja kasutades subjektiivse kogemuse kirjeldamisel sama mõistete süsteemi, mida kasutaksime juhul, kui subjekt tajuks maailma objektiivsust, kirjeldame subjektiivset kogemust objektiivselt kõigile, kes on paradigma sellisest valikust teadlikud. Nii subjektiivselt kui objektiivselt saab kirjeldada absoluutselt kõike tajutavat.

Toon näite maakaartide valdkonnast - vahepeal töötasin maakaartidega seotud alal. On olemas egotsentriline vaatepunkt kaardile ja eksotsentriline vaatepunkt kaardile, mida võib kasutada GPS seadmel. Need mõisted on kasutusel ka laiemalt - asendades, ent mitte täiuslikult, teaduslikus kõnepruugis subjektiivsuse ja objektiivsuse mõistet siinses tähenduses. Egotsentriline seisneb selles, et kaardil näed enda asukohta positsiooniga kas sõidusuund üleval või sõidusuund ees (kui tegu on 3D kaardiga). Eksotsentriline seisneb selles, et näed kaarti alati suunaga põhi üles. Sellel on tohutu kogus psühholoogilisi ja orienteerumisalaseid implikatsioone, mida ma ei hakka siin harutama - ent soovitan lugeda, kellel huvi -, ent see on sisuline erinevus koordinaatsüsteemides. Terve inimese mõtlemine võib olla kaugelt sügavamas tähenduses analoogselt erinev - kas siis subjekti vaatepunktist või "pea kohalt" (eksotsentrilised kaardid meenutavad filmijat, kes on kõrgel pea kohal). Kaartide puhul on triviaalne, et misiganes implikatsioonid kehtivad mõlema projektsiooni korral - teaduslike teooriate puhul eeldab selline mõistmine ja kokku viimine juba sügavat filosoofilist eristusvõimet ja teadvuse äärmist paindlikkust, mille saavutamiseks tuleb teha tõsist tööd.

Mida multiparadigmaatilisus meile annab

See annab võimaluse koondada kokku erinevad paradigmad ühtseks tervikuks, mida saab kasutada vastavalt vajadusele. Lähtudes erinevatest paradigmadest, on teatud asjad lihtsamad ja teised keerukamad.

Näiteks mina ja ilmselt ka mitte ükski elav inimene ei suuda seletada täpselt inimeses ja maailmas toimuvaid keemilisi reaktsioone ainult selle põhjal, mida need inimesed tunnevad või kujutlevad. Keegi ei saa rääkida täpselt enda molekulide paiknemisest ajus, võttes aluseks subjektiivset vaatepunkti - kui see subjektiivne vaatepunkt ei ole just see, mis kaasneb mikroskoopi vaatamisega (sest subjektiivse vaatepunkti eelistaja suudab taandada kõik subjektiivsusele; objektiivse eelistaja suudab vaadelda kõike füüsikaliste protsessidena - vähemalt suudavad mõlemad teha piisava hulga mööndusi, et kujutleda ennast sellist asja tegemas ja nõustuvad just sellega, et nende paradigma järgi eksisteerib ideaal, mille saavutamise korral see on võimalik). Keegi ei suuda ka edasi anda relatiivsusteooriat ajupildi põhjal, mis kaasneb sellele mõtlemisega, veel vähem müstilist kogemust. Seega ei seleta kumbki teooria kaugeltki kõike - on kahtlane, et isegi ideaalse füüsikateooria olemasolu korral, mis on ideaalselt seostatud ajuprotsessidega, oleks siintoodud teisendused inimesele ühe eluea jooksul võimalikud. Seega, vaadeldes valgusfoori, peab isegi füüsika piirduma teadmisega, et tema ajus tekib kujutis punasest, kujutlemata kõikide osakeste liikumist ning elektrilisi protsesse valgusfooris; sotsiaalses võrgustikus suheldes on välistatud, et keegi lähtuks füüsikast. Küll aga on füüsikal paradigma - füsikalism - ja füüsik ei saa küll ennustada selle paradigma põhjal inimese tegevust, aga ta võib nimetada teatud väiteid kas tõenäoliseks, vähetõenäoliseks või naeruväärseks. Täpselt sama moodi käsitleb füüsikat müstik - esiteks vaatlevad enamus müstikuid füüsika paradigmat ja püüavad eristada, mis on katseandmete tulemused ja mis on juurde fantaseeritud; teiseks kritiseerivad nad paradigma mingeid tahkusid või isegi nende tahkude implikatsioone, mis ei lähe kokku nende vaatlusandmete või halvemal juhul veendumustega (nende isiklike paradigmade kontrollimata järeldustega). Kui mõlemalt poolelt on pakkuda ainult veendumused, kujuneb diskusioon üsnagi tulutuks - tegelikult võivad faktid teooriate taga olla isegi täpselt samad, samuti kõik vähegi kasutuskõlblikud ja kontrollitavad järeldused. Siin tuleb teada, et tervik on identne, paradigma on ühe vaatenurga lähend. Lähendamise protsessi käigus tekib osa vastuolu, liiasuse vältimise nimel tehakse ülejäänud kriitika. Lisaks on selge, et mõistete süsteemid ei kattu - üksteise vastas seisavad kaks inimest, kes võivad lõputult vaielda, kummal pool on parem ja kummal vasak pool.

Mis on paradigmaväitluste puhul eriti oluline - andes tuld ja tõrva muidu ju igati viisakasse filosoofilisse väitlusse - on see, et paradigma implikatsioonid ei ole ainult teaduslikud ega ainult filosoofilised. Paradigmadel on ka elulised implikatsioonid - näiteks, kui tunnistada põhimõtteliselt prohvetite olemasolu, on mõnel šarlatanil lihtsam ennast prohvetiks kuulutada ja suurt kahju teha; kui tunnistada põhimõtteliselt füsikalistliku paradigma vastavust paljudele vaatlusandmetele - või seda, et selle põhjal saab edukalt masinaid ehitada, sest kaugemale ei lähe ei müstik, ega paljud filosoofid ega isegi mitmed tuntud füüsikud -, siis tekib koheselt oht, et inimesed ei tegutse ökoloogiliselt. Kui öelda, et Jumal on olemas, siis tekib oht, et inimesed hakkavad pidama Jumala nimel sõdu ning tegema lollusi; kui öelda, et ei ole, siis kaob mingi osa vastutustunnet; kui öelda, et ei tea, siis võib ikkagi ebameeldivam pool võitu saada. Seega tean ma inimesi, kes ütlevad, et Jumala olemasolu sellisel kujul, nagu mina olen teda - ütleme, et hüpoteetiliselt - kirjeldanud, ei oma implikatsioone (ehk siis vastab vaatlusandmetele), ent ei ole ka falsifitseeritav (ehk siis ei tulene nendest üheselt). Samas on nad siiski veendunud ateistid, sest Jumala tunnistamine aktiveeriks kahtlemata nii mõnegi kiriku ja tekitaks sotsiaalseid muutusi - ja keegi ei saa 100% öelda, kas heas või halvas suunas. Seega on paljud lahingud paradigmade vahel sotsiaalsed, kuigi igaüks kipub ütlema, et tema argumendid on teaduslikud, et saavutada teatud ülekaalu ja autoriteeti. Ainus teaduslik ja faktidel põhinev vaade on agnostitsism, ent see on sotsiaalses mõttes "pehme" - see jätab ruumi mõlemale poolele.

Teine probleem on teiste paradigmade vähene tundmine. Tihti näen näiteks teadlase vaidlust budistliku ümbersündide teooria vastu, milles kajab vastu sügav võhiklikkus - millisest kollasest ajakirjast sa budismi kohta seda lugesid? Kas sa saad tõesti nii loll olla, et peale põhjalikku tutvumist budismiga teed sellise järelduse? Samuti füüsik - müstiku põhjalik ettekanne sellest, kuidas viia füüsikateooria kokku füüsika järeldustega, on lihtsalt absurdselt tobe. See on tehtud kuulujuttude pinnalt. Selliste väitluste elav ülekaalukus - sest olgem ausad, enamus inimesi on kõikides asjades suhteliselt võhiklikud, väga vähesed on teinud detailide ja nüanssideni selgeks kasvõi ühe väga keerulise teooria või teadusvaldkonna ning seega on suur osa väitlusest nagu Platoni varjude riik - omavahel väitlevad läbi kõverpeegli tekitatud teooriavarjude üle inimesed, kes võiksid alustada õppimisest ja vaatlustest. Kuna inimene ei saa teada kõike, siis peab ta teadma midagi kindlat, et osaleda sellises diskussioonis - ja kui lõhe on paradigmade vahel, kattes terve mõistete süsteemi, kõikide koordinaatide ja igasuguste jaotuste "diasporaa", siis ongi pea iga selline mõttevahetus suures plaanis naiivne. Suur osa vastuolusid on praeguses seisus vaieldamatud.

Kas ma väidan, et näiteks budismi ei peagi tõestama või argumentidega kinnitama? Või et kristlased, kes nii usuvad enda usu suhtes, on õigel teel? Pigem mitte. Ma arvan esiteks, et kasulikku lähendit ei pea ilmtingimata kõikide vaatlusandmetega kokku viima - peaasi, et see oma koduturul enam-vähem kehtiks. Suur osa inimestest kasutabki ainult selliseid käsitlusi erinevatest teooriatest, olgu siis füüsika, psühholoogia, majandus või budism, mis kehtivad ainult väga kindlates tingimustes ja sugugi mitte igal pool. Siin on vale lähenemine pigem see, et paljud ei teadvusta endale seda lihtsat asjaolu - maailm on illusioon (vt. Schopenhauer "world is my idea"). Ka teadus kui selline kehtib piiratud tingimustes - miski ei välista, et mõne välja muutuse tõttu muutuvad kõikide elektronide omadused kõikjal Universumis korraga või et pannkooke on võimalik küpsetada ainult meie galaktika nurgas. Siiski kehtib füüsika Kuul ilmselt paremini, kui majandus - ja kindlasti kehtib see Kuul paremini, kui aiandus, mis on maail siiski üsna praktiline. Aianduse puhul on see ilmselge - kuul on ära käidud ja leitud, et ei ole just hea muld -, ent siiski on palju ideid, mille puhul see nii ilmne ei ole. Ja kuna implikatsioonid iga teooria puhul on mitmetahulised - sotsiaalsed muutused tänu reframingule, teaduslikud muutused tänu implikatsioonidele, majanduslikud muutused tänu erinevate teadlaste rahastamisele -, siis ongi kogu see protsess küllaltki valuline. Teadlane, kes tahab hoida status quod ehk siis kõige kindlamat viisi hoida oma sissetulekut, ei taha tegelikult mingil juhul, et selguks, et tema poolt 40 aastat põhjalikult läbi uuritud teooria kuulutatakse erijuhu lähendiks või hoopis jamaks - tal ei pruugi olla aega ja raha, et töötada läbi uus teooria samal tasemel, tal ei ole ka võimalik oma autoriteeti säilitada. Kõige hullem - ta ei taha, et keegi teda välja naeraks, kui ta esimesena jääle astub. Selliselt on osa teaduse dogmaatilisusest ja konservatiivsusest seotud üleüldse eluliste põhjustega.

Lõpetuseks tahaksingi mainida reframingut neurolingvistilisest programmeerimisest (NLP). See ei ole teooria, mida ma peaks teaduse viimaseks sõnaks või absoluutseks tõeks - see on valdkond, mis katab ära paljud valdkonnad, mis tegelevad praktiliste viiside otsimisega, et mõjutada inimpsüühikat. Mõjutamises ei ole midagi halba - kui keegi suudab ennast mõjutada kiiremini mõtlema, siis on see ju hea. Neuro-lingvistiline on "närvikeelne" ja programmeerimine tuleneb arvutiteadusest; see on katse rakendada infotehnoloogia põhiteooriaid inimese peal. Paljud selle osad on teaduslikud, teised on ebateaduslikud, ühed millegipärast töötavad, kuigi pole selge, miks - ja teised ei tööta, kuigi nagu võiks. Igaljuhul on selles teoorias sees reframing, mis on sarnane paradigmanihetele - aga seda psühholoogilises plaanis. Paradigma mõiste üht kõige kõrgelennulisemat ja sügavamat mõistmist väljendab oma töödes Carlos Castaneda - seostades seda küll "kogumispunktiga", mis olevat peaaegu füüsiline pall inimese sees (aga lugege ridade vahelt ja metafoorselt, kui muidu ei saa). Kogumispunkti asend Castaneda töödes on märksa ulatuslikum ja sügavam paradigmanihe, kui NLP reframing saavutada võiks - ent seega ratsionaalse lääne inimese jaoks ka pisut keeruline, kauge ja mõistetamatu. Muundunud teadvuse seisund on samuti paradigmanihe süvapsühholoogilises mõttes.

Teadus ja psühholoogia

Kõige loovam teadlane on teadlane, kelle tööde tulemusel toimub paradigmanihe; loov on ka see, kes selleks ainult üles kutsub. Paradigmal on sügavus - sügavamad eeldused on raskemini muudetavad, pinnapealsed eeldused või konkreetse teooria sisemine alamparadigma on kergemini muudetavad. Mis ei muuda paradigmat üldse, on "tuim" faktide kogumine (tegelikult võib faktide kogumine olla vägagi loov töö, ent see ei muuda paradigmat ja ei paku teadusele kui sellisele uut loovuse annust ja sügavamat mõistmist muutuste võimalikkusest ja seaduspärasusest). Sügav paradigmanihe sunnib üle vaatama kogu teaduse - sõnastama ümber iga viimase kui teooria, kaaluma kõike uuesti. Reaalsed paradigmanihked, nagu relatiivsusteooria, jäävad sinna vahele - Einstein kummutas küll füüsikalise paradigma, aga ta hoidus hoolega teadusliku paradigma puudutamisest. Samas on mainimist väärt, et just sinna keskele jäävate paradigmanihete leidmine nõuab tihti kõige keerukamat mõtlemist ja võimsamat aju - seda seetõttu, et füüsikalises paradigmas on palju rohkem detaile ja nüansse, kui teaduse primitiivsetes alustes. Muide, siin ma ei väida, et teadusfilosoofia ei oleks väga keeruline - väidan lihtsalt seda, et füüsikaline paradigma on kontaktis korraga "maa" ja "taevaga", nii et selle muutmine võib nõuda suuremat loovust. Samas, paradigma väga sügav muutmine nõuab tervet rida üliarenenud võimeid - suhtlusvõimet, vaimset vabadust, vabameelsust, avatust, ülitugevat kriitikat (sest üks detailiviga võib sellises teaduslikus missioonis asjad uppi lasta tükiks ajaks) jne... pluss ka tõsist annust geniaalsust. Igaljuhul inimene, kes tunneb põhjalikult fakte ja teooriaid, ei ole loov - ta võib ainult fakte juurde koguda, aga mitte nihutada paradigmat. Iga paradigmanihe muudab teaduslikus maailmas kõike - rahavoogusid, eesmärke, teooriaid, faktide tõlgendusi, töömeetodeid jne... Ja mitte ainult teaduslikus - see muudab isegi pesumasina kuju ja mobiiltelefoni funktsioone, samuti muudab see poliitikat ja rahvuslikke huve. Samas teeb paradigmanihe, erinevalt sõjast, seda küllaltki pehmelt - tegelikult keegi niisama lihtsalt sellepärast veel tööd ei kaota ja sõda sellest naljalt ei tule. Lihtsalt, see on üks tülikas kohanemine, põhjustab kõvasti tööd, et saada häid vilju alles aastate pärast :)

Selle tõttu - uurige metaparadigmasid ja saage multiparadigmaatilseks, sest sõdu ära hoida saab eri paradigmade tundmisega kindlasti!

Aga mis puudutab loogikat - paradigmasid ei saa kontrollida kergesti neid üksteisega võrreldes, küll aga saab kontrollida igaüht eraldi. Info liikumine ühest paradigmast teise - näiteks idast läände - on üliaeglane ja keerukas protsess, küll aga saab tutvuda mitmetega ja neid jõudumööda kasutada.

Mis on teadus?

Tahaksin pakkuda omalt poolt teaduse definitsiooni - või väikse analüüsi teemal "mis on teadus?".

Mis on teadus?

Hinnata, mis on teadus, saab kolme asja põhjal:

• Tõesus, tõesushinnangute täpsus
  
• Tõestus (kontrollitavus)
  
• Üldkehtivus, täpsus

Lisaks on neljas kriteerium - teaduse ulatus ja kõikehõlmavus. See ei ole üksiku teadusliku töö kriteerium, ent see võib olla oluline kriteerium mõne töö vajalikkuse põhjendamisel.

Tõesus, tõesushinnangute täpsus

Tõesus on kriteerium, mida saab tihti hinnata alles hiljem - variatsioonid tõesuse skaalal võib mõne produktiivse teadlase (näiteks Freud) töödest jätta aja möödudes alles väga väikse osa, mida on võimalik endiselt teaduseks pidada.

Tõesushinnangute täpsus on paljuski olulisem kriteerium, kui tõesus. Teaduslik töö võib püstitada hüpoteesi, mis osutub hiljem valeks. Selline töö saab olla teaduslik ainult juhul, kui seal on esiteks (selgelt) välja näidatud, et see hiljem valeks võib osutuda; teiseks ka eeldused välja toodud, mille korral see tõeks osutuks. Nendest eeldustest kontrollitavuse all lähemalt.

Tõesus teadusliku töö puhul on üsna range kriteerium. Selle kriteeriumi kohaselt ei tohi teaduslik töö sisaldada ühtegi väidet, mis hiljem tõeseks ei osutuks - ennekõike käib see eraldi esile toodud väidete kohta, mida kutsutakse "teoreemideks", "aksioomideks" või muul sarnasel viisil, samuti nende kohta, mis on just nimelt väidete nime all näiteks töö alguses eraldi esile tõstetud. Siiski kehtib see nõue ka kogu ülejäänud tekstile - mõnikord võib isegi juhtuda, et teaduslik avastus sisaldub tekstis, mis ei ole teaduslik töö. Nii võib oma avastust kajastada ilukirjanduslikus teoses või teha sellest sama töö käigus mitmesuguseid mittekehtivaid järeldusi. Teadlane võib oma avastusest kirjutada artikleid, mis alati ei ole väga ranged, ent avastust ennast avaldades peab ta kontrollima tõesti iga lauset - mida ajapuuduses või vähese põhjalikkuse tõttu kontrollida ei saa, see tuleb välja visata (ja kui tundub tõesti oluline, siis avaldada eraldi spekulatiivse tekstina). Teadus on range - see, mis ei ole range, ei ole teadus.

Tõestus, kontrollitavus

Teadusliku töö puhul on kaks olulist nõuet:

• Eeldused peavad olema kontrollitavad
• Järeldused peavad olema eeldustest tuletatud (tõestatud)

Seega on teadusliku töö puhul tähtis teha mingi hulk katseid - olgu need siis mõttelised või näiteks füüsikalised - ja seejärel näidata, et nende katse tulemuste põhjal peab teaduslik töö kehtima. Võimalik, et teatud asju saab teada a priori - selliste aksioomide puhul on vaja ennekõike kokkulepet. Aja jooksul võib selguda, et mõni eeldustest osutus valeks - siiski on teadlase ülesanne teha kõik, et seda ei saaks juhtuda. Kui see siiski juhtub, siis tähendab see, et tagantjärele selgus, et tegu ei olnud teadusliku tööga - teaduse ajalugu, siiski, sisaldab ka paljusid tänapäeva mõistes mitteteaduslikke töid, mis on aidanud kaasa teaduse arengule (või pidurdanud seda). Iga eelduse puhul peab olema nii täpselt kirjeldatud, kuidas selle eelduseni uuesti jõuda saab. Eelduste määratlemisel, eriti varjatud eelduste, tuginetakse üldiselt filosoofiale - teadusfilosoofiale, metafüüsikale jm. Uurimused, mis tegelevad tõesuse kriteeriumite ja üldkehtivate väidete otsimisega kõige laiemalt, liigituvad reeglina filosoofia alla - paljud filosoofiaharud on teaduslikumad, kui näiteks füüsika, sest nende järeldused on deduktiivsed; füüsika järeldused on induktiivsed ja see on nõrgem tõesuse kriteerium. Induktiivset kontrollimist kasutatakse ainult juhul, kui deduktiivne ei ole võimalik.

Järelduste tuletatavus eeldustest tähendab seda, et tuleb näidata, et eeldused moodustavad väidete komplekti, millest on võimalik tuletada järeldusi. Tänapäevases teaduses on kombeks, et see toimub loogika abil - seega, et avaldada oma töö teaduslikus ajakirjas, tuleb tavaliselt kasutada loogikat. Samas ei ole keegi näidanud, et iga tõest tuletusreeglit saaks taandada loogika aksioomidele - usun, et näidatud on pigem vastupidi. Seega taandub tõestatavus mitte loogikale, vaid filosoofiale - teadlane võib kindla peale välja minna ja loogika aluseks võtta, ent ta võib ka kasutada järeldamise reegleid mõne filosoofi tööst, kes on suutnud ta ära veenda. Sellisel juhul sõltub tema töö käekäik (teaduslikkus) ka sellest, kas selle filosoofi tööd on täpsed - filosoofide töid on märksa keerukam kontrollida (reeglina ei saa seda teha katseliselt, vaid peab väga pikki loogikaahelaid või mõtteahelaid samm-sammult kontrollima, mida loogika puhul saab isegi automatiseerida, aga paljude muude arutlusmeetodite puhul mitte; peaaegu ükski reaalsest maailmast rääkiv töö ei taandu 100% formaalsele loogikale).

Loogika ja filosoofia - kontrollitavuse alused

Sellega, mis on kontrollitav ja mis on kui tõene, tegelevad loogikud ja filosoofid. Üldiselt tähendab see seda, et kõik tippteadlased tegelevad mingil määral filosoofiaga.

Filosoofia uurib põhjalikult kõige üldisemaid aluseid ja reegleid, mis sisuliselt annavad kokku hetkel kehtiva teadusliku meetodi - teadusliku meetodi kohta on kooliõpikutes lühikesi, mõneleheküljelisi selgitusi, ent tegelikult annavad need edasi murdosa sellest, mida sellel teemal tegelikult läbi vaieldud ning uuritud on.

Teaduse eesmärk - viia teadmiseni - vajab kõikvõimalikke meetodeid, mis ei ole tihti isegi mitte seotud populaarse teadusliku meetodi kirjeldusega. Küll aga on teaduslik meetod pluss formaalloogika (eelduste ja järelduste saamise protsessi kirjeldus) üldiselt üsna kasulik asi hindamaks, mis on teadus ja mis ei ole.

Tõesuse ja tõestuse erinevus

Tõesus, seega, on objektiivne; tõestus samas subjektiivne. Teaduse ülesanne on jõuda objektiivsete faktideni läbi subjektiivse protsessi. Fakt, et tõestus - oluline osa teadusest - on subjektiivne, annab tulemuseks väga keerulise teadusfilosoofia, mille alusel asjade tõesust hinnatakse. Seal on väga palju vaieldavat - reeglina võtab iga kindel teadusvaldkond endale sobivad kriteeriumid (sellest hiljem).

Üldkehtivus, täpsus

Kõige rangem kriteerium on täielik üldkehtivus ja sajaprotsendiline täpsus. Seda rakendatakse loogikale, matemaatikale ja teaduslikele filosoofiaharudele (näiteks metafüüsika). Kui mõne sellise valdkonna üldkehtivatest aksioomidest leitakse mõni viga, siis see on suursündmus - ja väga tõsine asi. Neid teooriaid on üle kontrollinud tuhanded parimad mõtlejad.

Vähem range kriteerium kehtib füüsikas, keemias ja muudes loodusteadustes, kus on lubatud ka "lähendid". Lähend tähendab seda, et teooria kehtib vähemalt igal pool, kuhu inimene selle loomise ajal mõõtma pääseb ja vähemalt sellisel määral, kui täpsed on tema mõõteseadmed - kui ükski teooria sellist täpsust ei saavuta, lepitakse ühe või mitme lähendiga, mis annavad lihtsalt tegelikele tulemustele sarnaseid tulemusi ja on kasutatavad erinevates olukordades.

Kõige vähem ranged kriteeriumid kehtivad teadusharudes, kus täpsust ei olegi võimalik saavutada. Järgmises lõigus - ulatus - räägin, miks selliseid üldse teaduseks peetakse. Sellistes teadusharudes kasutatakse statistilisi meetodeid, et leida korrelatsioone ja tõenäosusi.

Elegantsus ja koherentsus

Teadusliku töö puhul asendab need lihtsus - see tähendab mitte kergesti arusaadavust, vaid seda, et ei ole kordusi ja infomüra ning kõik esitatakse võimalikult lühidalt. See vastab programmeerimise "code reusele" ja muudele elegantse disaini nõuetele - see, kui keerukas on vastav teooria programmeerimises, on hea viide sellele, kui keerukas see võiks olla teaduses (teadlased ei räägi seda mõistet tihti lahti).

Lihtsusega lähedalt seotud on elegantsus, mis tähendab seda, et töö peab olema teatud mõttes sümmeetriline tervik - kui sellele peale vaadata, ei tohiks see mõjuda hunniku seosetute faktidena, vaid võiks olla komplekt valemeid ja väiteid, mis mõjuvad tervikliku ning sobivana. Elegantsus on ühest küljest hea mnemooniline võte - teisest küljest on kogemus näidanud, et elegantse teooria põhjal on suurema tõenäosusega võimalik ennustada ka veel tegemata katsete tulemusi. Koherentsus on robustne elegantsuse mõõdupuu, sisemiste vastuolude puudumine - eraldi tähtsust omab see siis, kui elegantsust ei ole võimalik saavutada.

Ulatus ja kõikehõlmavus

Teadusfilosoofiat veel keeruliseks muudab üks oluline probleem - teadus peab olema ulatuslik ja kõikehõlmav. Teadus kui selline ei taotle mitte ainult täpsust, vaid ka laia silmaringi. Igale nähtusele tuleb leida seletus - ja mitte lihtsalt "seletus" (Eesti keeles on huvitav sõna "seletamine", mis peaks poeetiliselt väljendama selle mõite puudusi), vaid ka tõene ja autentne seletus. Lihtsalt seletamine ei ole teadlase ülesanne - iga seletus peab vastama teaduse esimesele kriteeriumile - tõesus - ning teisele - tõestatus. Nähtusi, mida nende täies ulatuses ja sügavuses ei saa seletada olemasolevate teooriate põhjal, tuleb uurida eraldi. Eraldi uurimine tähendab katsematerjalide kogumist selliselt, et olemasoleva teaduse dogmad ei mõjutaks nende materjalide kogumise protsessi - kuna katsematerjalid peavad olema autentsed, ei tohi raw datat mitte mingil viisil töödelda olemasolevate teadustulemuste pinnalt, vaid selline töötlemine saab alles järgneda algandmeid autentsel kujul esitavale tööle, kus ei ole kõrvaldatud ka kõikvõimalikke mõõtmisvigu ja ebatäpsusi. Mõõtmisvead ja ebatäpsused kõrvaldatakse pärast algandmete esitamist või siis märgitakse ära, et andmed on töödeldud (ja millistel meetoditel need on töödeldud). See kehtib seetõttu, et mitte ainult teooriad ei pea olema tõesed täpselt sellel määral, nagu nad väidetakse tõesed olema, vaid tõesed peavad olema ka katsematerjalid - sel määral, mil määral nad väidetakse tõesed olevat.

Nõudmata teaduselt ulatust, ei saaks seletada, miks on tehtud mööndusi paljudele valdkondadele, nagu psühholoogia või sotsiaalteadused - need mööndused on lähtuvad ainult asjaolust, et teaduse eesmärk ei ole mitte lihtsalt pakkuda tõest informatsiooni, vaid pakkuda terviklikku ja täielikku tõde - praktikas tähendab see seda, et teadus peab käsitlema kogu inimesele teadaolevat informatsiooni (kusjuures üldkehtivam ja täpsem informatsioon on olulisem). Nii, nagu arvutiprogrammi algoritmid alustavad konkreetsetest asjadest, ent arenevad järjest üldisemaks, areneb ka teadus. Seda seetõttu, et minevikku saab vaadelda, ent tuleviku prognoosimiseks on vaja teooriat; teiseks seetõttu, et inimene ei ole võimeline meelde jätma kõiki katsefakte ning vajab mnemoonilist süsteemi; kolmandaks selleks, et võimaldada kiiret tutvumist suure hulga tulemustega korraga.

Ulatuse nõue ei ole teaduse kirjeldustes tihti kajastatud, ent see on metanõue kogu teadusele - ulatuse saavutamiseks tuleb seda, mida ei saa uurida 100% nõuetele vastavalt, uurida nii, et on tehtud kõik vajalikud mööndused, et seda valdkonda üldse uurida saaks. See on lai tööpõld teadusfilosoofiale ning teadusliku meetodi arengule - näiteks teeb see võimalikuks füüsika ja teiste induktiivsete teaduste olemasolu, samuti psühholoogia olemasolu, mis kuni viimase ajani on uurinud peamiselt küllaltki nõrku korrelatsioone. Iga asi, mida inimene tunneb, peab kajastuma teaduses - ning see tekitab laia teaduste spektri, kus on näiteks täppisteadused eraldi mõistega välja toodud (mis tähendab - on ka teadusi, mis ei ole täppisteadused).

Kuidas ulatuse nõuet teaduslikult lahendada? Selleks on olemas kaks teaduslikku võtet - hüpoteesid ning täpsusastme teadvustamine. Iga teaduslik töö peab näitama välja, milline on selle täpsusaste (kehtivuskriteeriumite rangus, täpne kuju, varjatud ja vähepõhjendatud eeldused) - teaduslik töö ei saa alati olla 100% täpne ja tõestatud, ent see saab alati välja tuua, millised on täpsed puudujäägid absoluutsest tõestatusest. Kuna teadus jaotub valdkondadeks, mille piirid on paljuski seotud uurimuste võimaliku täpsusega, siis ei pea seda alati konkreetses töös välja tooma - siiski peab see vastama valdkonna üldkehtivale normile ning see norm peab olema teadusfilosoofiliselt läbi uuritud. Nii saab rääkida näiteks pehmetest ja rangetest teadustest. Iga teaduse ultimatiivne suund on muutuda täpseks ja tõestatuks, selle nimel tehakse pingutusi ja need on au sees.

Metahüpoteesid

Metahüpotees väljendab tõenäosuste ning võimaluste süvaanalüüsi. Ulatuse tingimuse rahuldavad kõige paremini metahüpoteesid ja usun, et need on just see, mille puudumine teatud küsimustes ja valdkondades on tänapäeva teaduse kõige valulisem aspekt. Väheuuritud teadusvaldkondade kõige tõsisemad tööd on need, mis uurivad eelarvamuste- ja dogmavabalt kõiki võimalusi. "Metaanalüüs" on mõiste, mis väljendab paljude lähendteooriate kombineeritud infohulka, mis on saadud statistiliselt ning ennustab nende tulemusi paremini, kui mõni nendest üksikutest teooriatest eraldi võttes. Ideaalne metaanalüüs lähebki üle uueks üldteooriaks. Metahüpotees on mõiste, mida võiks kasutada paljude hüpoteeside metaanalüüsi kohta, mis ei lähtu mitte statistikast, vaid rangest loogikast. Metahüpoteesi eristab hüpoteesist see, et metahüpotees võib sisaldada "või" lauset ja teineteist välistavaid tingimusi - see näitaks välja, millised eeldused on puudu (tõestamata) ning millised on võimalused (erinevad võimalike eelduste komplektid), seejärel ehitaks üles elegantse matemaatilise teooria, millele saab valitud eeldusi või eelduste komplekte anda ette sisendina.

Metahüpoteesil on järgmise nõuded, mida siis võimaluste piires täita:

• Tõestatus - metahüpotees on tõestatud juhul, kui saab näidata, et ei ole ühtegi võimalikku eelduste komplekti, mis vastaks olemasolevatele teooriatele ning mida ei saaks sellele metahüpoteesile sisendiks anda; samuti, et metahüpoteesi järeldused on erinevate eelduste korral tõesed.
• Tõesus - metahüpotees peaks vastama sellele teooriale, mis lõppkokkuvõttes tõeks osutub (ühilduv teooria peaks olema metahüpoteesist kindla sisendi abil tuletatav).
• Üldkehtivus, täpsus - metahüpotees peaks tõese sisendi korral andma tulemuseks teooria, mis on üldkehtiv ja täpne; vaja on näidata, et selline moodustub iga võimaliku sisendi puhul (tõestatus, mis antud juhul seab laiemad nõudmised, kui tõesus).

Kui teha filosoofiline uurimus metahüpoteesist, peaks selle kriteerium olema see, et metahüpotees peab vastama igas mõttes kõikidele teadusliku teooria kriteeriumitele. Ainus erinevus (ülejäänud) teooriatest on see, et metahüpotees sisaldab muutujaid, mis on eeldatavasti konstandid - see on tehtud juba ette mõttega, et neid muutujaid uurides asendatakse metahüpotees esimesel võimalusel teooriaga, mille saab, kui anda selle metahüpoteesi sisendparameetriteks teatud konkreetsed konstandid. Näiteks agnostitsism oleks arendatav metahüpoteesiks, mis muudab muutujaks küsimuse, kas Jumal on olemas või mitte - ehkki on selge, et ta kas on või ei ole(?), ei ole agnostitsist selles kindel ja peaks seega töötama välja teooria, mis on kasutatav nii Jumala mitteolemasolu, kui tema olemasolu kõikide võimalike viiside puhul. Selline metahüpotees on tõestatud siis, kui saab näidata, et see kehtib kõikidel võimalikel juhutudel.

Milline on metahüpoteesi olulisus ja kasutegur?

Esiteks võimaldab see avardada uurimispiire, tuues teadusesse sisse palju asju, mida selles ebaselguse tõttu ei sisaldu.

Teiseks - miks uurida tohutut hulka erinevaid hüpoteese, kui on võimalik püstitada üks, võimalikult lihtne ja elegantne, metahüpotees, mille uurimise järel on olemas selge pilt erinevatest võimalustest?

Kolmandaks - tihti ei saa mingit hüpoteesi ümber lükata enne, kui seda on uuritud põhjalikult teaduslikul meetodil, tuletades sellest sealjuures kõikmõeldavad implikatsioonid. Kuna implikatsioonide ümber lükkamine lükkab ümber ka selle hüpoteesi, on võimalik nii otsida tuletusloogikast vigu - kas need implikatsioonid järelduvad sellest hüpoteesist ikka kindlalt -, kui ka kasutada nende põhjalikult läbi uuritud implikatsioonide ümber lükkamist viisina teatud metahüpoteesi võimalused välistada. Metahüpotees on seega üsna suuremahuline ja suurejooneline deduktiivse meetodi kasutamine - see võimaldab põhjalikku uurimust valdkondadest, kuhu teadus hetkel ei ulatu.

Kuna metahüpotees võib hargneda tohutuks koguseks võimalusteks, mis kuskil viimastel harudel juba täiesti mõttetuks osutuvad (fantaasiaks), siis peavad metahüpoteesid keskenduma olulistele valupunktidele teadlaste gruppide vahel, samuti näiteks teaduse ja erinevate religioonide pingepunktidesse. Teiseks, kui millestki huvitavast on võimalik koostada selge ja koherentne metahüpotees, mis käsitleb kõiki huvipakkuvaid võimalusi - tuues ära ka sama kategooria muud, vähem huvipakkuvad võimalused, et saavutada terviklikkus ja tõestada metahüpotees -, siis on huvitav seda teha. Lugedes ühe raamatu mõnest huvitavast metahüpoteesist, on võimalik näha erinevaid võimalusi ja enda silmaringi teadlasena oluliselt avardada - selle asemel, et vaielda lõputult asjade üle, mis on küllaltki ebaselged, nii et igal osapoolel on enda kindel positsioon ja ebateaduslikud veendumused. Kahtlemata on siiski vaja näidata, et teatud sisendparameetrid on teistest erinevatel põhjustel oluliselt tõenäolisemad või veenvamad (sest loogikas tõenäosust ei ole). Sellisel juhul saab rääkida praktilisematest ja ebapraktilisematest sisendandmete komplektidest, samuti leida metahüpoteeside võimalustekomplektide "ühisosi", luues seega juba kehtivaid ja tõestatud teaduslikke teooriaid.

Näiteks, kui on teada, et leidub inimesi, kes väidavad ennast telepaatideks, siis võib uurida erinevate parameetrite alusel füüsikat ja muid teadusi ning saada metahüpoteeside abil aru, mis on selle võimalikud implikatsioonid, teha erinevaid katseid ja luua mudelid, mis võivad lõpuks selliseid väiteid kas kinnitada või ümber lükata.

Metahüpotees võib võtta ka metaparadigma kuju - see on paradigma, mis annab pildi kõikidest erinevatest võimalikest (või vähemalt tuntud) paradigmadest ning loob loogika, mis aitab vaadelda samu fakte erinevate paradigmade piires ning näha, millised on erinevused ja ühisjooned. Metaparadigma olemasolu võimaldab teadusliku töö puhul ka eraldi välja tuua, teadvustada, millisele paradigmale see vastab ja kuidas selle metaparadigmaga seostub. Kuna paljud valdkonnad - näiteks filosoofias - ei ole saanud lõplikke vastuseid isegi mitte paradigmade tasandil, ühtegi paradigmat ei ole tegelikult ultimatiivselt valitud, siis on tähtis teadusesse selles osas "kord luua". Tähtis on näha, kuidas seostuvad omavahel erinevad paradigmad, kuidas asju ühest teise ümber tõlkida ning millised on võimalused. Sellega tegeleb paljuski ka filosoofia.

Miks just maagiliselt

Sõna "maagia" on inglise keeles tõeliselt devalveerunud - seda kasutatakse lausa mustkunsti sünonüümina. Samas, asjaolu, et sõna tänapäeval sandis kontekstis kasutatakse, ei tähenda, et peaks kulutama aega uute sõnade leiutamiseks ning nende tähendusväljade põhjalikuks seletamiseks. Pea igal sõnal on mainstream tähendus ja tegelik tähendus - kui tegelik tähendus muutub tähtsaks, siis muutub igasugune väärtõlgendus lihtsalt sõna väärkasutajate madala intellekti mõõdupuuks.

Miks just maagiline seletus ja mitte näiteks müstiline seletus?

See tuleneb üsna üheselt nende mõistete ajaloost ja täpsest tähendusväljast. Midagi "müstiliselt seletada" tegelikult ei saagi - müstika on väga kaugel sellest, et olla seletamise teadus. Müstiline on holistlik, intuitiivne, mis väldib igasugust seletamist ja on väljaspool seda. Müstika, nagu ka näiteks zen-budism, otsib oma peamistes ja parimates vormides just nimelt vahetut tunnetust; samuti tegeleb müstika kontakti loomisega tunnetamatuga. Tunnetamatul, kirjeldamatul ja mõistetamatul on müstikas väga suur tähtsus - sedamööda, kuidas paljud asjad muutuvad paremini mõistetavaks, väljuvad nad müstikast ning müstika ise jääb alati kosmiliste saladuste ühisnimetajaks. Ennekõike tegeleb müstika asjadega ja väärtustab asju, mis juba puhtolemuslikult ei saagi kunagi seletatavaks muutuda - selliste asjade olemasolu terav teadvustamine ning otsing, kuidas nendega siiski harmoniseeruda ja võimalikult hea kontakt leida, on müstika peamine tunnus ja keskne siht. Müstik võib küll asju mõnevõrra seletada - kahtlemata teevad paljud müstikud seda märksa meelsamalt, kui zen-budistid -, ent siiski ei ole müstika oma olemuselt selle peal väljas.

Maagia, samas, vastandub sellele teravalt. Nagu iga selline valdkond, seostab maagia ennast paljude teiste valdkondadega. Osad valdkonnad, millel on side maagiaga, on sellised, mida mina hästi tõsiselt võtta ei saa - astroloogia, numeroloogia ning paljud kummalised alad, kus püütakse tuletada mingeid igapäevase elu asju sellest, mis kohe kuidagi igapäevase eluga seotud ei ole. Need on maagiavaldkonnad, millel on vähe seost reaalsusega. Samas on ka kabalistika suures osas just nimelt maagia, mitte müstika valdkond - ja sellel näikse olevat reaalsusega pisut tihedam seos. Maagia valdkonnad, mida mina austan, kipuvad olema tunduvalt tänapäevased - uurides teatud alateadvuse ning inimhinge omadusi, ammutades inspiratsiooni peamiselt psühholoogiast ning loodusteadustest. Samuti pean märkimisväärseks ja perspektiivikaks maagia valdkonnaks unenägude seletamist. Märkimisväärne osa - näiteks 10% - tänapäevasest maagiast ongi lihtsalt rakendus tänapäeva teadusele. Igal juhul on maagidele iseloomulik lähtuda müstikast, ent püüda joonistada skeeme, seostada asju mudeliteks, otsida täpseid selgitusi ning läheneda asjadele küllaltki ratsionaalselt ja mõistuslikult. Selliselt saan ma võtta sihiks selgitada reaalsust maagiliselt.

Hoolimata sellest mõistuslikkusest on maagial siiski väga lai müstiline aluspõhi - sünkroonsuse olemasolu on maagias aksiomaatiline alus, mille peale on ehitatud pea kõik maagiateooriad alates väheusaldatavatest horoskoopidest ning lõpetades peene intuitiivse märkide lugemise kunstiga, mis on sisuliselt seotud šamanistliku märkide lugemisega, ent praktiliselt palju süstemaatilisem ning teaduslikum. Maagia valdkond on selline, et ehkki tema alused on seotud analüüsi, mõistusliku lähenemise ja ratsionaalsusega - Pratchetti raamatutes eristab see võlureid näiteks nõidadest või munkadest -, on suur osa sellest mõistuslikkusest siiski intuitiivne. Maagia on lähedases seoses loogika ja ratsionaalse analüüsiga, ent maagiliselt igati korrektne on kirjutada I Chingi stiilis teksti, millel on poeesia või kunstiga sama palju ühist, kui teadusega - intuitiivne lähenemine ei sea endale matemaatilise analüüsi piiranguid, ent on siiski selle tundja jaoks ligilähedaselt reeglipärane ja seostatud. Maagia puhul võib välja tuua just selle sarnasuse loodusteadusega või isegi pigem matemaatikaga, ent see sarnasus ei ulatu nüanssideni - ehkki maagiaalastes tekstides on oma koht skeemidel, joonistel, analüüsil ja ka tõestustel, ei lähtu need millestki matemaatikale väga sarnasest. Siiski on matemaatika ajalugu alates vanast babülooniast ning muudest sellistest riikidest väga tihedas seoses maagia ajalooga - pütagoorlased tegelesid ennekõike maagiaga, mis küll oli omandanud selleks hetkeks juba tänapäeva matemaatikale sarnase range vormi. Siiski tuleb lugeda palju maagiaalaseid tekste, et maagia tegelikest vormi- ja tuletusreeglitest aru saada; isegi astroloogia võib jõuda kunagi parema põhjendatuseni, kui sinna tuuakse sisse tänapäeva teaduse uusi avastusi ning tehakse sisuliselt selgeks, kuidas võiks planeetide ja tähtede käitumine mõjutada elu Maal - kinnitan, et seosed on märksa tugevamad, kui mõni skeptik võiks oletada (ja paljud on tal nina all).

Sestap räägin ka teaduse maagilisest seletusest, mitte teaduse müstilisest seletusest. Teaduse maagiline seletus omaks mõningaid ühiseid jooni ka maagia enda maagilise seletusega.

Mida sisuliselt mõtlen?

Kunagi tegelesime kaaslastega väga palju omamoodi müstiliste üritustega; kõik olid midagi kogenud - alates lihtsatest meditatiivsetest seisunditest kuni küllaltki keerukate nägemusteni -, ent maailmavaated ja arusaamad olid väga erinevad. Oli (väga palju) praktilist lähenemist - praktika ja kogemused lugesid ning kogu ürituse eesmärgiks üheselt võimalikult palju kogeda ning selle käigus areneda. Oli (küllaltki vähe) meditatiivset lähenemist - tegelda meditatsioonidega ning taotleda selle kaudu aeglast teadvuse arengut, millega ei pidanud kogu aeg kellad ja viled kaasas käima. Oli (rohkem) religioosset lähenemist. Ja oli väga vähe sellist lähenemist, nagu mul. Ehkki minu võimeid ja kogemusi selles ringis tunnustati ja peeti väga heaks, oli minu kalduvus kogemuste ratsionaalsele analüüsile mõnevõrra vastuvõetamatu - usuti, et see näitab võimetust ennast täielikult piirangutest vabastada ning üdini kogemusse sukelduda ja selle kaudu oma täie vaimse võimsuseni jõuda (mida siiski olemasoleva põhjal hinnati väga kõrgeks). Minu tee on alati olnud säilitada mingis nurgas endast teadlik vaatleja, erapooletu kõrvalseisja, kes analüüsib isegi kõige võimsamaid müstilisi kogemusi - siiski on mul ka palju kogemusi, kus olen just nimelt asja sisse läinud, sellisel juhul tuleb analüüs hiljem. Mina olen endiselt veendunud, et selline ratsionaalsuse kriitika ei ole päris õige. Vaadeldes meie elukäikusid on nii mõnedki endised kriitikud praegu üsna üdini ratsionaalse tegevuse juurde jõudnud, mis puudutab maagiat ja müstikat - siiski ei oska nad seletada, miks.

On ilmne, et ratsionaalne analüüs annab väga palju juurde. Esiteks on ilma selleta võimalik langeda teatud tüüpvigadesse, mida süvaanalüüsi puhul kergesti tabada ja vältida võib - kuigi süvaanalüüs ise ei anna palju juurde, võib mõni selline tüüpviga viia pikaks ajaks tõeliselt vale suuna ning nürimeelse tegevuseni. Teiseks on teaduslik meetod või sellele lähedased meetodid, nagu maagiline meetod, tõestanud seda, et elegantse teooria olemasolu korral on võimalik püstitada selle põhjal hüpoteese, mis viivad peale katsetamist ja proovile panemist tihti tõele lähemale - usun, et see kehtib ka müstikas ja zen-budismis, ehkki müstika ja zen-budism ei taandu sellele. Intuitiivse teadmise, mudelite ja kogemuste õige ühendamine mõjub vaimsel teel käijale üldjoontes hästi - ning on tõhus viis hoida ära hullumeelsust, mis ebapädeva liikumise korral ei ole sugugi haruldane. Ehkki, ka sellise analüüsiga tasub ettevaatlik olla - see ei ole selle blogi põhiteema, sest sellel blogil on väga kindel skoop ja mina ei ole inimene, kes peaks vajalikuks iga sisulise lause ette ja taha kümme hoiatust kirjutada, sest see võib saada halvaks harjumuseks ning teksti sisulise väärtuse ning loetavuse sama hästi, kui nullida. Usun, et need, kes oma vigu ei otsi ega paranda, ei saagi jõuda nii kaugele, et need vead neid kuidagi tõsiselt kahjustada saaks - algajal on ennast meditatiivsete vahenditega väga keeruline kahjustada.

Millised on seosed erinevate müstikaga seonduvate valdkondade vahel?

Kõige aluseks on muidugi filosoofia. Filosoofia on viis otsida tõde - olgu see tõde siis müstiline, maagiline, teaduslik või empiiriline - ning selle tõe otsimise vahendeid lõputult analüüsida, proovile panna ja täiustada. Kui filosoofiast tekib mõni piiritletum valdkond, mille alused on piisavalt paigas, et seda saaks uurida eraldi väga põhjalikult ja sisuliselt, siis see teadus eraldub filosoofiast. Filosoofiast alustavad ka kõik need, kes kunagi filosoofia kui teadusega kokku puutunud ei ole.

Maagia, alkeemia, gnostika on euroopalikud teadused. Nende juured on peamiselt Babüloonias, Egiptuses ja muudes kohtades, kust on muuhulgas pärit matemaatika ja loodusteaduste alused nii, nagu neid Euroopas käsitletakse. On kirjutatud tekste teemal, et näiteks gnostitsism on eksisteerinud ka Indias ja Hiinas - usun, et sama hästi võiks väita, et tänapäeva euroopas eksisteerib šamanism; šamanism on siiski ennekõike natuke teistsuguseid eluviise harrastavate ühiskondade tegevus, ehkki meil siin leidub palju neid, kes selle vastu huvi tunnevad või seda innukalt praktiseerivad. Alkeemiast ja gnostikast leiab isegi pealiskaudsel vaatlusel väga palju ühist tänapäeva lääne teadusega - just neid alasid vaadeldes on näha, kuidas teaduslik meetod ja tõestamise viisid läbi aegade välja on kujunenud ning arenenud selleks, mis nad praegu on. Budistlikud, šamanislikud või taoistlikud traditsioonid on samuti pika ajalooga ning väga kõrgele arenenud, ent nende juhtiv motivatsioon ja meetod on silmnähtavalt väga erinevad - samas on keskaegse alkeemiku ja mõnesaja aasta taguse keemiku laborisisustus pealtnäha väga sarnased, mida ei saa öelda näiteks psühholoogi ning budisti kohta. Samuti on sarnane teatud hingestatus või meetod - kuigi Sokrates ei olnud tänapäeva mõistes loogik, on tema tööde tulemused üks-ühele identsed kaasaegse matemaatilise loogika alustega. See näitab siiski väga tihedaid sidemeid. Samuti on näiteid, nagu Newton, kes on küllaltki kaasaegse matemaatika ja füüsika pealt alkeemiale üle läinud - tollal olid nende valdkondade alused ning vajalikud teadmised ja isikuomadused väga lähedased. Seega on alkeemia ja maagia areng olnud alati tihedas seoses füüsika ja psühholoogia arenguga - loomulik on see, et maagia kaasajastamise puhul võetakse väga palju füüsikast ja psühholoogiast üle, mis on ka see, mis praegu toimub.

Kui neid teadusi ja nende seoseid täpsemalt uurida, siis saavad ilmseks teatud tugevad korrelatsioonid mitmete müstiliste ja mitmete teaduslike valdkondade vahel.

Siin võiks siduda järgmised:

• Alkeemia ≃ Füüsika, keemia
• Maagia ≃ Matemaatika, loogika
• Gnosiseotsingud ≃ Ühendteooria otsingud

Mis, siiski, neid teadusi tõsiselt eristab ning muudab eristuse - ja uute nimede kasutussevõtmise - oluliseks, on see, et vanad teadused ei tõsta nähtuste välist külge sisemisest kõrgemaks.

Alkeemiat eristab füüsikast see, et ainel nähakse olevat sisemine, kogemuslik element, ning baasteooria (link - minu seostav tekst) juhindub ja lähtub just sellest. Miks on vaja kitsendavat teadust, nagu füüsika? Nimelt selle tõttu, et ratsionaalne meetod on märksa kaugemale arendatud, tugeva ning üheselt kontrollitava alusega. Samuti on füüsikalised katsed kontrollitavad ning teooriaid on võimalik suhteliselt kerge vaevaga puhastada igat laadi mürast. Seega on väga hea, et on selline teadus, nagu füüsika - see ei tegele asjaga iseeneses, ent see loob tugeva katsetel põhineva teooria, mis kirjeldab aine liikumist. Võrreldes maagiaanalüüside tulemusi füüsika tulemustega on võimalik neid katseliselt kontrollida; füüsika on maagia suhtes umbes sama, mida katseseeria on füüsika suhtes - see on lihtsam ja kindlam viis asju empiirilistele alustele seada ning hea teooria kandidaate teistest, nõrgematest hüpoteesidest eristada. Siiski on füüsika puudulik - lõplik kosmilisi struktuure kirjeldav teadus ei saa olla puhtalt põhjuse-tagajärje uuring, väliste vaatluste tulemuste ennustamise vahend, vaid see peab suutma ka sisuliselt seletada, mis need uuritavad asjad on. Seega on füüsika oluline alkeemia valdkond, nagu ka keemia - füüsika seostub alkeemiaga umbes nii, nagu aerodünaamika seostub füüsikaga; see uurib ühte olulist komplekti alkeemilistest nähtustest.

Milline seos on maagia ja matemaatika vahel? Kui jätta kõrvale rakendusmaagia põhisisu - uurida, kuidas inimene midagi saavutada saaks, sidudes enda tegevuse füüsilises ruumis enda teadvuse juhtimise ja suunamisega selleks, et seda füüsilist ruumi mõjutada -, siis on maagia suuresti abstraktne teadus, mis kasutab põhjalikke süstemaatilise analüüsimise, tõestamise ja kontrollimise meetodeid. Suur osa sellest teadusest on siiski algoritmiliselt kirjeldamatu ja lahendamatu - kui matemaatika uurib abstraktset mõtlemist, siis Jung räägib ka abstraktsest tunnetusest ja üldse abstraktsetest ideedest. Suur osa nendest ideedest ei kajastu matemaatiliste teooriatena kuidagi, kuigi loogika ja matemaatika võimaldavad leida kaudselt mitmesuguseid vastuolusid, seoseid ja implikatsioone nendest ideedest. Maagia, jällegi, läheb vähem kindlale ja ühesele, vähem formaalsetele alustele, sidudes erinevat liiki abstraktsioonid ja sarnanedes seega paljuski poeesiale, kui uurida tegelikke maagia tekste. Holistlik mõtlemine ei ole maagiale võõras, mis muudab olukorra veelgi keerukamaks. Matemaatika tegeleb tervest matemaatika lubatud implikatsioonireeglite kontiinumist üksikute punktidega, mis vastavad igale üksikule formaalloogika tuletusreeglile - selliselt saab loogilist tõestust inimlikult hoomatava ja küllaltki lühidalt kirja pandava reeglite komplektiga kontrollida. See tähendab, et loogikat, sh. matemaatilist loogikat, on võimalik süstemaatiliselt ja veavabalt arendada ja kontrollida väga paljudel inimestel, kellel ei pruugi üldse ollagi tõeliselt vahedat intuitiivset eristamise- ja tõetunnetamise võimet. Loogika on maagia valdkond, mis on arendatud ülejäänud maagia teooriast väga kaugele edasi, leides nende lubatud reeglite implikatsioone paljudes eri suundades väga kaugele. Matemaatika, mille valdkond on matemaatiline loogika, on samuti maagia valdkond - matemaatika lubab endale märksa suuremat vabadust, kui formaalloogika, luues teooriaid, nagu näiteks lõpmatuste suuruste mõõtmise teooria, mida on formaalloogiliselt väga raske kirjeldada - siiski seab matemaatika endale kindlad piirid, mida maagial ei ole, piirdudes ainult abstraktselt mõeldavate asjadega, aga jättes välja näiteks abstraktselt tunnetatavad asjad.

Gnosis on kolmas suund, mis otsib täiuslikku ühendteooriat, mis seostaks kõik olemasolevad teooriad ühtseks tervikuks. Lisaks tahab gnosis, et need kõik oleks ühendatud ühte inimesse - ambitsioon, mida näiteks füüsika endale ei sea. Gnostik tahab jõuda täieliku arusaamani ise - võib ainult kujutleda, milline meeletu inspiratsiooni- ning tulemuslikkusepomm võiks olla grupp oma eesmärgini jõudnud gnostikuid, kes töötavad mõne sotsiaalse, globaalse või teadusliku probleemi kallal. Siiski on vähe andmeid, et keegi oleks selle ambitsioonika eesmärgi teostanud - praktikas on see pigem miski, mis hoiab inimest pidevalt töös (ning ka iga teadlase salajane unistus, kui tegu on piisavalt ambitsioonika teadlasega). Gnostik lähtub alkeemia ja maagia vahenditest, et luua endale pilti kõiksusest.

Need on siis euroopalikud traditsioonid.

Miks seletus ja mis see on?

Milline oleks teaduse täielik maagiline seletus?

• Arusaadav maagiat või alkeemiat põhjalikult tundvale inimesele.
• Keelekasutus ja loogikakäigud oleks umbes sama poeetilised, nagu I Ching, ning tekitaks tugeva sisulise arusaama teaduse arengust "inimese primitiivsetes ajuosades". Selle põhjal võiks teadust õpetada loomadele?
  
• Võimaldaks kirjutada Castaneda või muu usulise teksti stiilis raamatu, mis tekitab taaskord tõelist õhinat teaduse suhtes - mis on ennast ökoprobleemide ja aeg-ajalt kokku kukkuva majanduse tõttu mõnevõrra ruineerinud paljude noorte ja tundeliste inimeste jaoks.
• Võimaldaks nägijal näha paljusid teaduse arenguga seonduvaid probleeme, andes seega selgeltnägijatele uudse võime ennustada detailselt, millised riskid ning probleemid seonduvad mõne teadusliku teooria rakendamisega mingites sfäärides.
• Muudaks selle erakordselt selgeks, milline on teadustöö mõju teadlase psüühikale ning teadlikkuse kasvule ning kuidas seda mõju võimalikult positiivseks muuta.
• Annaks teaduse kasutegurist hea pildi ka paljude mitte-euroopa müstiliste koolkondade esindajatele, nagu budistid või taoistid; looks võimaluse näidata teaduse kohta reaalses elus religioossetele inimestele - niiöelda tõestada, et "Jumal tahab" teadust.
• Annaks pidepunkti, mille abil saab teaduslikku meetodit õigesse konteksti panna ning seostada paljude muude maailmauurimise meetoditega - isegi kunstis kasutatava vaba inspiratsiooniga. Määratleks teadusliku meetodi uurimisala piirid ning võimaldaks valida iga asja jaoks kõige sobilikuma meetodi.

Minul on palju kogemusi, kuidas analüüsimine, teaduslik lähenemine ja süstemaatiline uurimine, samuti kaasaegse lääne teaduse teooriate pealiskaudne või sisulisem selgeks tegemine on minu vaimset arengut kiirendanud, võimaldanud müstiliste tekstide sügavamat mõistmist ning "praagi" kiiremat välja filtreerimist. Samuti on see andnud mulle palju reaalses elus olulisi omadusi ning teatud laadi selgeltnägelikkust, mida isegi arenenud selgeltnägijatel tihti ei ole. See võimaldab mu psüühikal tasakaalustatult areneda ning väldib hullumeelsuse või psüühilise ebastabiilsusega seotud riske. Ma arvan, et teadusest huvitumise kasutegur on väga suur.

Selle kõige valguses - mul ei ole õrna aimugi (või õigeti, mingi aim on tekkimas), miks peaks teadus müstiliselt või maagiliselt võttes nii eriline olema või miks on mingit mõtet sellega üldse tegelda. Ma ei oska seda müstikule vähegi veenvalt seletada, kuigi ma oskan talle väga lühidalt ja selgelt selgitada, miks on hea luua endale pilt enda unenägude sisulisest tähendusest või teha zen-i harjutusi. Kas pole kummaline? Ainus, mida ma võiksin seletusel argumendina kasutada, on kogemus - ja see ei ole väga veenev. Selliselt, paraku, olen ka ise teatud sisekonflikti ohver - mul on keeruline endale seletada, miks ma tahan lugeda veel ühte raamatut matemaatikast või geenitehnoloogiast. Mingi osa jaoks minust on see ilmselge, ent mingi osa jaoks on see peaaegu raisatud aeg ...ja see on samas väga oluline, sest ma kulutan aega selliselt väga palju. Ma tahan hoida ennast ka motiveeritud seisundis kõiges, mida teen - ja siin ei piisa ainult zenilikust keskendatusest, vaja on ka sügavat ja igakülgset teadlikkust selle asja olulisusest mulle endale ja maailmale või teistele inimestele.

Selle tõttu olengi võtnud omaks uue ambitsiooni ja tee - seletada teadust maagiliselt. Asetada teadus konteksti. Saada aru, miks need meetodid ja tegevused, mis on teadlase töö põhisisuks, on seotud inimese reaalse arengu ning sisulise teadlikkuse tõusuga - või kui ei ole, siis sellele kindlat tõendit ja seletust, miks kõik välised vaatlused näitavad, et on; ühtegi sellist tõendit mulle ükski müstik veenvalt esitanud ei ole.

Usun, et tegu on perspektiivika uurimisvaldkonnaga. Kui alkeemia ja maagia oleks arenenud teadused, ei oleks mul lootustki nendes ja paljudes muudes midagi uut avastada - siiski on nendega viimastel aastasadadel tegelnud sedavõrd vähesed inimesed, et need on lootusetult ajast maas ja nende kohta kehtib see, mis kehtis loodusteaduste kohta mõnisada aastat tagasi ehk siis ükikinimene on võimeline neid väga suures ulatuses mõistma ning kõikides küllaltki tipptasemel kompetentne olema - nagu 19. saj. inglise haritud inimene mõistis hästi nii füüsikat, matemaatikat, arstiteadust, kui geograafiat, sellal kui tänapäeval võib isegi spetsialiseeritud inimene saada oma teadusvaldkonnast ainult väga ülevaatliku ja pealiskaudse pildi. Kutsun mõnevõrra üles ka teisi neid valdkondi põhjalikult uurima ning uusi avastusi tegema.