Teaduse multikultuursus ja tõestuste relatiivsus

Tahaksin kirjutada teaduse "hajusjuhtimisest" ehk sellest, et teaduses ei ole keskset autoriteeti - sellisel juhul ei oleks see enam teadus.

Teoorias on tõsiselt teaduslik inimene see, kes ei usu midagi, nägemata tõestust ega usu ka ühegi väite vastandväidet, nägemata tõestust. Samas hindab ta juhtudel, kus ta ei usu üht või teist, eri poolte argumentide tugevust ja varjatud eeldusi, kontrollides põhjalikult kõiki tõestuskäike. Teaduslik skeptik ei püüa seega ideaalis veenda kedagi näiteks jumala olemasolus või mitteolemasolus (kuni tal pole kindlaid andmeid), küll aga selles, et kummagi poole tõestused ei ole kindlad. Viimase aja vaidlused on mind viinud seisukohale, et selliseid tõsiselt teaduslikke ja skeptilisi inimesi on väga vähe. Paljude inimeste skepsis piirdub sellega, et nad usuvad midagi - millele on üldiselt ka veenvaid tõendeid - ja ei usu midagi muud; kui keegi tahab midagi nende uskumustes muuta, siis nad leiavad kõik vead teise inimese argumentides ja jäävad lõpuks enda seisukohale täiesti kindlaks, pidamata vajalikuks seda tõestada. Näiteks võivad nad eeldada, et millegi mitteolemasolu on tõenäolisem, kui selle olemasolu, ning uskuda seega kindlalt mitteolemasolu, pidamata vajalikuks seda tõestada - enda vähest skepsist tõestavad nad sellega, et tituleerivad olemasolu väitja, kes väidab, et tal on veenvaid isiklikke ja demonstreerimatuid tõendusi, valetajaks, mitte ei näita veenvalt, et sellise inimese tõestused ei ole teaduslikult kindlad, mis puudutab asjade tõestamist üldtunnustatud teadmiste pinnalt. Selline poolik skepsis on parem, kui mitte midagi - aga kindlasti mitte piisav. See on parem, kui lihtsalt suvaliste asjade uskumine. Siiski on sellel palju ühiseid jooni kindla usuga falsifitseerimatusse, mis nõuab tõendeid asjade mitteolemasolu kohta - puhtfilosoofiliselt on need kaks asja üks ja sama, kuni ei ole veenvat tõestust, et mitteolemasolu on loogikaliselt erinev kvaliteet olemasolust. Seda see ei ole - loogikaliselt eksisteerivad väited ja need väited võivad olla kas tõestatud või mitte tõestatud ehk siis aksioomidele taandatud või mitte taandatud.

Jõudsin kindla veendumuseni, et teaduse areng on tegelikult lähtuv kahest asjast:

• Inimesed, kellel on mingit laadi empiiriline informatsioon - selleks on kas katsed või kogemused, mis on võrdväärsed ja mille väärtus seisneb mõõtmise täpsuses ja kindluses, mitte selles, kas tegu on konkreetsel juhul katse või kogemusega.
• Nende inimeste omavahelised vaidlused ja väitlused, mis moodustavad teaduslikke kollektiive, kellel on ühised alused.

 Kellegi teaduslikkus on seotud sellega, kui selgelt ta tajubhüpoteeside kindlust (pädevust teooriatena) vastavalt endale kättesaadavale empiirilisele informatsioonile.

Inimestel on võimalus jõuda uue informatsioonini. Korratav katse on algoritm või meetod, mis võimaldab saavutada teatud kogemust. Iga katse on korratav mingile osale populatsioonist - neile, kellel on selle mõistmiseks vajalikud teadmised ja selle läbiviimiseks vajalik aeg, osavus ja tehnoloogia. Kuna teatud osa elukogemusest on pea kõigil ühine, siis see ei vaja tõestamiseks eraldi katseid, samas mõne informatsiooni algse kindlusega edastamine vajab väga kavalaid ja keerukaid katsemeetodeid.

Teoreetilisel teadusel on kolm peamist suunda:

• Leida võimalikult väike hulk võimalikult lihtsaid aksioome, millest oleks võimalik tuletada muid aksioome; leida meetodid, et tuletada ühtedest tuntud aksioomidest teisi - et kõik, kellel on puudu otsene alus ühe aksioomi uskumiseks, saaks selle tuletada ikkagi teistest. Selliste aksioomide terviklikke kogumike hulkasid kutsutakse teooriateks; teooria alusteks võetakse võimalikult väike ja lihtne grupp aksioome, millest saaks võimaluste piires tuletada kõiki muid.
• Leida võimalikult odavaid ja kättesaadavaid meetodeid, et tõestada aksioome, et iga soovija saaks vajalikud katsed võimalikult kergesti ise läbi viia. Seega on sama oluline, kui miljardi dollari meetodite leidmine korratavateks katseteks, sama oluline, kui geeniust nõudvate katsemeetodite leidmine, ka odavate ja kõigile arusaadavate katsemeetodite leidmine. Katsed on ideaalis mõttelised ja ei võta aega ega suuremat pingutust, aga pädevad ka sellised, mis nõuavad aega, pingutust ja tegevust; enam-vähem pädevad ka need, mis nõuavad palju ressursse või teadmisi, ent teaduse areng püüab need taandada lihtsamateks katseteks, millega saaks sama informatsiooni.
• Ehitada tuntud alustele võimalikult terviklik ja suurt osa reaalsust hõlmav teoreetiline aluspõhi, mille abil saaks vastata võimalikult kergesti võimalikult suurele osale olulistest küsimustest; ideaalis peaks saama kiiresti vastata kõikidele küsimustele, tuginetes ainult aksioomidele ja loogikale.

See tekitab olukorra, mida on raske märgata - kuna kontrollitavatest katsetest kaugeltki mitte kõik ei ole kontrollitavad kõikidele, siis tuleb teaduses mängu siiski ka teatud kollektiivsus - teadlased moodustavad kollektiive, mille piires kehtivad üksteisele oluliselt vähem kindlad nõuded, kui neile, kes jäävad kollektiivist välja. Sellised kollektiivid moodustuvad piisava hulga ühiste aksioomide pinnalt - sarnase empiirilise baasi ja sarnase loogika pinnalt.

Enamus teadusest ei ole kontrollitav kaugeltki kõigile. Kellel jääb puudu teadmistest, kellel mõtlemisvõimest, kellel rahast ja tehnikast, kellel salastatud materjalidest (näiteks tehnoloogia vallas), kellel isiklikust kogemusest, kellel võimetest või elukohast uuritava nähtuse lähedal.

Selliste kollektiivide teke ja hõõrdumine on paratamatu - selleni välja, et võib olla mitmeid kollektiive, kes on üdini empiirilised, aga ei suuda teineteisele asju tõestada, sest alused erinevad. Tõestamine on võimalik ainult ühiste aksioomide pinnalt. Ühised aksioomid tulevad ühistest empiirilistest andmetest.

Ebateaduslik ja religioosne on selliste kollektiivide katse teineteise väiteidvaletamiseks lugeda, kui need ei ole nende alustelt tõestatud - nende alustele taandatud. See on suur töö viia asju teiste jaoks, kellel ei ole ligipääsu samadele kogemuslikele andmetele, tõestatavale kujule; see võtab reeglina aega väga kaua. Lisaks empiirilisele kogemusele loeb tehtud järelduste hulk - iga järeldus võtab aega ja kui enda empiirilistelt alustelt saabki jõuda teise inimese empiiriliste alusteni puhtalt loogikaga, siis see on töö ja iga samm sellest nõuab aega, huvi ja ettevõtmist. Inimene, kes on juhuslikult näinud vulkaanipurset, omab laiemat empiirilist infot neist, kes ei ole - tema jaoks on see, et vulkaanipursked eksisteerivad ning paljud nendega kaasnevad nähtused sisuliselt aksiomaatilised, teiste jaoks on vaja keerukate teooriatega näidata vulkaanipursete võimalikkust ja põhjuseid, et neid selles ära veenda.

See tähendab seda, et teadus eeldab sallivust ja on olemuselt multikultuurne nähtus - eri kultuurid ja subkultuurid, erineva kogemusliku baasiga inimeste liidud, uurivad aktiivselt seda, mida teised veel oma silmaga näinudki ei ole ja ehk ei näegi kunagi; vahel ei saagi asju kõigile tõestada ja seljuhul tuleb erineva subkultuuri olemasolu lihtsalt aksepteerida.

Eksisteerivad ka ebateaduslikud kollektiivid, mille uurimismeetodid on vigased või mis ei taotlegi tõde. Kuidas selliste halba mõju vähendada? Kuna kunagi ei ole kindlat viisi kontrollida, kes ajab õiget asja ja kes mitte, kuni ei esitata väiteid, mis on empiiriliste andmetega otseses vastuolus - ja viimast võib vältida ka petis -, siis siin lollikindlaid meetodeid ei ole. Tähtis on näidata selgelt, et mingit kinnitust teise poole andmetele ühe poole aksioomide pinnalt ei ole; tähtis on lükata ümber väited, nagu oleks tema väited sinu teadusharu aksioomidest tuletatud, kui keegi midagi sellist väidab; tähtis on näidata ära kõikvõimalikud vastuolud, samuti küsitavused. Tähtis on teha katsed asjade suhtes, mis nende teiste teooriates on kontrollitavad. Tähtis on näidata ära ka see, et ühel teadusel on kontrollitav ja kindel praktiline väljund, aga teisel tundub mitte olevat. See annab tegelikult õigetele teadustele jõu ja autoriteedi, mida ebateadusel ei ole - või marginaalsetel ja raskesti usutavatel, aga siiski tõestel teadustel. Kedagi ei saagi, jäädes korrektseks, sellisel juhul otse valetajaks nimetada - ja seda ei tohigi teha. Ta ei pruugi seda olla ja siis oleks see tahtmatu laim. Rääkides paljudest sensitiividest ja auranägijatest - kui nad siiski näevad neid asju, siis on vaenulik hoiaks otsene diskrimineerimine; see on usulistel ja kultuurilistel alustel diskrimineerimine ja selle vastu võitlemiseks on väga head põhjused. Tuleb saavutada see, et inimesed ei usuks mingit jama - aga mitte selle arvelt, et teatud inimesed ja teatud tõed saavad diskrimineeritud, kui selleks ei ole otsest ja tõestatud alust. Vaja on lihtsalt näidata väga selgelt, mis mida kinnitab ja mis mida ei kinnita - inimesed saavad teha omad järeldused; siiski tuleks propageerida just neutraalset suhtumist erinevustesse.

Kuidas sellist grupistumist vältida? Teaduse uute suundade puhul on selline grupistumine loomulik ja paratamatu; samas ka nende suundade puhul, mis nõuavad vähestele inimestele kättesaadavaid kogemusi, isikuomadusi või muid infoallikaid, et neid kontrollida. Tuleb teha tõsist tööd, et võtta kaheldavaid, aga kellegi poolt usutavaid või tema kogemustega kooskõlas või neist lähtuvaid väiteid ja hüpoteese ning püüda neid tõestada järjest laiemalt levinud aluste pinnalt. Iga alus, aksioom, on teaduses filosoofiliselt võttes võrdne - ja alused on eri inimestel erinevad. Teatud aluste kontrollimiseks on leitud oluliselt üldisemalt kättesaadavaid meetodeid (korratavaid katseid), kui teiste jaoks - seega tuleb kas leida ka nende teiste jaoks korratavad katsed või siis proovida neid tõestada nende korratavate katsete pinnalt, mis olemas on. Olukorras, kus pool inimkonda saab teha ühte katset ja teine pool teist, aga mitte keegi mõlemat, ning mõlemad katsed tõestavad ühe aksioomi, mille pinnalt saab tuletada teist väidet, tuleb leida tõestused mõlemas suunas - et mõlemad pooled saaks endale kättesaadava info põhjal veenduda teise poole väites.

See näitab, et teadus on sotsiaalne ettevõtmine - selle meetodid on tugevad, ent tööd tuleb teha, pidades silmas paljusid sotsiaalseid faktoreid. Tõestused on olulised, ent need ei puuduta kõiki inimesi, vaid ainult neid, kellel on vastav empiiriline info ja kõik muu kontrollimiseks vajalik olemas. Et muuta teadus kollektiivseks, tuleb leida väga erinevatest vaatepunktidest ja kogemustest lähtuvaid viise samade asjade tõestamiseks - ja see on see, mis jäetakse kahe silma vahele, käsitledes teadust, nagu ühte tervikut; selline käsitlus, seega, on sügavalt vale. Teadus ei ole üks tervik, vaid süstemaatiline ettevõtmine, et jõuda teadmistes võimalikult suure kindluseni ning levitada neid teadmisi võimalikult suures ulatuses, lähenedes seega kollektiivselt tõele ja omandades võimet teha tõest lähtuvaid otsuseid ja valikuid. Selle kõige käigus on oluline respekteerida teisi osapooli, kes tegelevad arusaamatute ja kättesaamatute asjadega - ja see on tõesti tähtis.

Õppimise põhialused

Õppimise oskus on esimene oskus, millest sõltub kõik muu.

Õppimise meetodid

Õpitakse täiesti erinevatel viisidel:

• Kogemuste omandamine ja läbi töötamine - et õpitust oleks mingit kasu, tuleb seda pidevalt siduda kogemusega. Kogemus on kõikehõlmavam, kui teooria, ning näitab reaalselt ära puudujäägid senistes teadmistes. Vaja on valida hoolega väljakutseid, võtta need vastu ning töötada läbi. Kui kõik kolm on hästi teostatud, siis on kogemusest õppimine toimiv. Tuleb ka loobuda väljakutsetest siis, kui selgub, et need ei olnud mõistlikud valikud.
• Eeskujude valimine - et õppimist kiirendada, on koos väljakutsetega vaja valida ka eeskujud. Eeskuju on inimene, kes sarnases valdkonnas häid tulemusi suudab saavutada. Eeskujusid on mitut liiki. Esiteks ajaloolised eeskujud ja muud eemalasuvad eeskujud - tutvudes nende endi poolt kirjutatud tekstide ning samas nende elulugudega on võimalik aru saada olulistest punktidest õppimise juures. Teiseks isiklikud tutvused - ilmselt jäävad nad kõvasti alla ajaloolistele eeskujudele, ent valides endale keskkonna, kus oleks inimesi, kes on võimekad; sõbrad, kes oleks võimekad jne.. ning ennekõike tajudes selgelt, kes on milles ja kui võimekas ja tajudes selgelt enda oskuste suhet nende omadega, on võimalik õppida lähedasest eeskujust - inimeste valik on väiksem, ent samas saab neilt palju rohkem infot.
• Koolis õppimine - valdkonna alustega saab tutvuda ka nii, et läbida selle jaoks välja töötatud programmi. Ka sellele tuleb läheneda sisuliselt - kes on need inimesed, kes õpetavad ning millist informatsiooni nad pakuvad. Kool on mitmekülgne õppimisallikas, ent seda ei tohiks käsitleda kuidagi põhimõtteliselt eraldiseisvana - sisuliselt kuulatakse seal siiski teatud inimesi ja täidetakse teatud ülesandeid; paljudel juhtudel võib, kui selleks on võimalust, edukas firmas töötamine olla tulemuslikum, mis puudutab reaalseid oskusi ja teadmisi ning ülesannete tõsidust ja nende hindamismeetodite lähedust reaalsele teostuse kvaliteedile. Kool seostab mitmeid muid õppimise meetodeid, ent kool kui selline ei ole õppimise meetod.
• Teoreetiline õppimine - hea teooria tundmine suurendab võimalust uudseid lahendusi leida. Praktika kirjutab ette kindlad olemasolevad lahendused, ent ei pruugi anda ülevaadet nende lahenduste tagamaadest. Teooria püüab haarata kõiki tagamaid ning pakkuda mõttelist ruumi, kust saab teatava pingutusega (ja see eeldab loovat annet) tuletada uudset praktikat, mis võib hetkesituatsiooni sobida paremini - ja reeglina sobibki -, kui mõni välja töötatud üldine praktika. Teooria hea tundmine annab inforuumi, mis võimaldab paremini praktikaid luua ja valida. Teooria arendamine, faktide kokku viimine ning tugeva teoreetilise aluspõhja loomine on eeldus selleks, et olla võimeline mingil määral paindlikult alasid vahetama ning erinevaid ülesandeid täitma, kus alati pole eeskuju või kogemust võtta.
• Loomise kaudu õppimine - loovus on oskus õppida ilma ühegi välise allikata. Üldiselt peab praktilise loovuse jaoks olema hea teoreetiline aluspõhi, arendatud mõtlemisvõime ning ka üksjagu erinevat praktilist kogemust. Loovus on siiski meetod, mis teeb eimillestki midagi - võimalik on leida uudseid lähenemisi, mis sobivad kokku hetkeolukorra erinevate aspektidega.

Materjali kvaliteet

Õppimise puhul on esmane materjali kvaliteet. Kui õppematerjalis on vigu, liiga palju sõnu lihtsa asja kohta (või liiga vähe sõnu keeruka kohta), kui see korrutab seda, mis on juba selge või jätab mainimata asju, mis ei ole selged, ent mis õppematerjali koostaja arvates peaksid selged olema - kõikidel nendel juhtudel õppimine aeglustub. Ka siis ei ole materjaliga midagi teha, kui selle koostaja ei olnud tegelikult väga andekas, laia silmaringi ning täpsete teadmistega valdkonna loovgeenius. Õppematerjali puhul võime nõuda autorilt seda, et ta oleks parim - sest pea iga valdkonna parimad on andnud välja õppematerjale. Samuti võiks materjal olla ülevaatlik ja teemat laialt käsitlev jne...

Inimeste kvaliteet

Õppimise puhul on esmane valida keskkonnad ja inimesed, kes oleksid valdkonnaga hästi kursis ja oskajad. Reeglina saab sellistelt inimestelt, kui nad teavad, millega parasjagu tegeled, viiteid ja soovitusi, mida ise ei oskaks kuskilt otsida - selle jaoks on vaja lisaks ajaloolistele geeniustele, kes ei tea sinust midagi, õpetajateks tihti ka reaalseid inimesi, kes saavad anda ka tagasisidet. See väärtustab tööd loovas kollektiivis.

Huvi olemasolu

Ilma isikliku huvita ei tasu materjali kätte võtta. Enda huvi tasub laiendada - see on õppimise üks keerukas ülesanne, kuidas areneda nii, et tekiks huvi võimalikult paljude asjade suhtes. Huvi ongi see energia, mis õpitu kuivadest kontseptsioonidest elavaks reaalsuseks muudab, samuti on huvi väga hea teejuht materjalide ja valdkondade valikul. Inimene, kes ei ole endas huvi arendanud, ei suuda reeglina suurt midagi õppida.

Huvi ei ole konstant - huvi tuleb ja läheb. Võid olla hommikul ühest asjast väga huvitatud, ent õhtul pakub pinget juba miski hoopis muu. Suutlikkus enda huvide mustris orienteeruda ning muuta õpitavat materjali pidevalt vastavalt huvide muutumisele tagab kõige suurema õppimise üldkiiruse - näiteks huvitab mind matemaatika kõige sügavamalt umbes korra aastas nii kuu aega; kui suudan selle aja vabastada ja sisustada matemaatika õppimisega, siis suudan õppida kordades rohkem, kui siis, kui jaotaksin täpselt sama aja ühtlaselt aasta peale laiali. Huvi on seotud motivatsiooniga - ilma motivatsioonita ei saa midagi teha. Motivatsioone on palju erinevaid , on erinevad motivatsiooni liigid, ning huvi on õppimise motivatsioon - kui huvi tekib, siis tuleb seda kohe ka ära kasutada ja mitte suruda ennast tegema midagi muud, mille jaoks hetkel motivatsiooni ei ole. Elu sunnib alati tegema teatud oluliste asjadega, ent inimene, kes elab oma elu natuke suuremas plaanis ja kellel on enesearengu projekt, mille eesmärgid on alati aastatepikkused, see peab suutma kogu elulise möllu sees ka enda motivatsioonirütmidega arvestada ja sellest lähtuvalt saavutada sadu kordi suuremat produktiivsust näiteks õppimises.

Seega - et saavutada produktiivsust, tuleb võidelda enda elurütmid pisut lahtiseks ja vabaks, seejärel kasutada ära loomulikke motivatsioonimustreid, et teha iga asja siis, kui selleks on kõige rohkem energiat. Motivatsioonihoog, mis on kulutatud valele asjale, on kaotatud - see vale asi on tehtud halvemini ja samas ei ole võimalik tagantjärele ka seda motivatsioonienergiat kasutada.

Õpitava materjali valik

Sadades kordades muudab produktiivsust ka see, kas õppida suurtes kogustes jama või valida välja väike hulk fakte, millest saab tuletada paljut muud ja mis on tegelikult oluline. Suur osa õppematerjale sisaldavad väga suurt kogust müra - näiteks võib mõni õpik kulutada viis või kümme lehekülge, et tuua mingeid triviaalseid näiteid või keeruatada fakti ümber, millest olen juba aru saanud. Sellisel juhul, kui iga viie lehekülje järel on üks oluline fakt, võiks viiesajaleheküljelise õpiku asemel panna kirja sada fakti - umbes kümme lehekülge. Produktiivsuse erinevus - viiskümmend korda. Reeglina on erinevus kvaliteetse ja ebakvaliteetse materjali vahel isegi suurem.

Seega on õppimise produktiivsuse oluline näitaja oskus valida materjale. Seega ei ole kaotatud aeg see, kui teha endale täpselt selgeks, millised autorid on head, millised teadusvaldkonnad seda konkreetset teemat kõige paremini kasutavad, milliseid lehekülgi üldse lugeda. Näiteks, kui mina õpin uut programmeerimiskeelt, siis ma loen läbi manuaalist keskeltläbi 1-5%. Ülejäänu suudan ma enda eelteadmiste ja kogemuste pinnalt ise tuletada või tean täpselt, kust seda otsida - nii saan üldjuhul suurema koguse infot, kui keegi, kes manuaali läbi luges, kuna mina lugesin väikse osa, jätsin kõik meelde ja sidusin kohe enda eelneva praktikaga. Siiski, oleks ma valdkonnas algaja, peaksin läbi lugema terve manuaali. Ent omandades kogemusi, tean ma täpselt, mida vahele jätta - ja seega on tulemus nii minu, kui manuaali läbi lugeva inimese puhul oskus seda keelt kirjutada või tööriista kasutada, ent mina olen kulutanud kuni sada korda vähem aega. Nii kulub mul programmeerimiskeele õppimiseks tihti kaks-kolm päeva, et oma asjad seal küllaltki vabalt ära teha; kes õpib oma esimest või teist keelt, sellel võib kuluda üle poole aasta või isegi mitu aastat, et seda enam-vähem kirjutada; mõne programmeerimiskeele läbi ja lõhki tundmiseks kulub mul ka muidugi üksjagu aega, ent võrreldav on just enam-vähem sama elementaarse taseme saavutamise kiirus (et osatakse lihtsamad asjad kiiresti ära teha). Siiski õppisin ka oma esimese keele üsna produktiivselt, kuna tundsin muid seotud valdkondi - ent sellel juhul õppisin manuaali siiski pähe ja lugesin mitu korda läbi. Ent, mida öelda tahan - praegusel hetkel on minu jaoks põhioskus, mida arendada, siiski oskus valida välja õiged 1-5% manuaalist, mis mu kõige kiiremini teemasse sisse viivad, ning ignoreerida muud.

Google kasutamise oskus kuulub ka siia, ent sellest võiks palju kirjutada.

Diagonaalis lugemise oskus

Väga paljudes õpikutes on vähe fakte, mida peame juurde saama, ent need faktid on seal siiski olemas ja kvaliteetsemat materjali ei ole võtta. Siis tuleb osata lugeda diagonaalis ja jääda seisma õigetel kohtadel - ka see annab võrreldes õpiku läbi töötamisega mitmekordse või kui infot on seal vähe, siis mõnesajakordse produktiivsuse kasvu.

Materjal peab olema võimetekohane

Mainin korduvalt, et osa materjali keeruatab liiga palju ühe fakti juures, osa materjali jällegi ei anna kõike vajalikku infot. See ei ole matejali viga, vaid valiku viga - materjal peab olema võimetekohane, kirjutatud mulle sarnase tausta, eelteadmiste, võimete ja oskustega inimesele. Seega võib olla väga vale valik alustada materjalist, mille on enda jaoks välja valinud ja ülima rahuloluga läbi lugenud minust palju rohkem või vähem andekas inimene. Ehkki, kui võimekam inimene valib vähem võimekale materjali, mis on valitud tema võimetele vastavalt, siis on see üldjuhul sobiv materjal.

Kui materjal ei ole võimetekohane, võib produktiivsuse kasu ulatada mõnest korrast lõpmatuseni - väga üle võimete materjal või selline, kus on ainult juba teadaolev, võib tähendada seda, et materjali läbitöötamise tulemus on null, midagi ei õpitudki.

Õppimises on vaja suurt plaani

Üks pool õppimise produktiivsusest on info omandamise kiirus - teine pool on see, et see info vastaks sellele, mida elu jooksul reaalselt vaja on. Loomulikult, kui meil on rohkem infot, siis korraldame oma elu sellele vastavalt ja meil ongi vaja rohkem infot - siiski on võimalik kulutada suur hulk aega asjade õppimisele, mida vaja ei ole mitte kunagi.

Samas ei tähenda see, et ei tuleks avardada silmaringi ja õppida paljusid asju - üldiselt on avar silmaring vältimatu eeldus, et tunda ära, mida võiks vaja olla, ning kulutada nendele asjadele aega süvitsi. Siiski on võimalik kulutada palju aega, et töötada läbi materjali, millest saadav kasu elu jooksul on nulli lähedane. Ja see on väga keerukas omaette oskus, mis jääb selle teksti skoobist kaugele välja.

Eelduste arendamine

Õppimise produktiivsust suurendavad harjutused, mis arendavad inimese abstraktseid omadusi. Näiteks - loovus,ülesannete lahendamise abstraktne võime erinevatel teemadel või muu. Näiteks mõistatuste ja puslede lahendamine ei anna tihtipeale otseselt mingeid kasulikke teadmisi, ent see võib olla käepäraseim viis arendada üht või teist võimet või omadust, mis on kasulike teadmiste omandamiseks vajalik. Näiteks inimene, kes ei ole lahendanud matemaatikaülesandeid ja teinud endale selgeks suurt kogust teoreetilist materjali, ei ole võimeline lugema tõsiteaduslikku teksti - selle asemel, et lugeda paarikümne leheküljeline teaduslik tekst, mis matemaatika keele vahendusel asja väga täpselt ja üleüldiselt edastab, loeb ta sama teksti kohta käiva kahesajaleheküljelise populaarteadusliku raamatu, mis annab asja edasi pealiskaudselt ja mitte täielikult. Loomulikult on hea laia aluspõhja luua just nimelt populaarteaduslike raamatutega, kust saab igat laadi viiteid, vihjeid ja muud kasulikku - ent siiski peab matemaatikaoskus ajaga arenema, et õppimisvõime kasvaks. Matemaatikaoskus ongi teadusliku õppimise võime.

Bioloogia

Õppimise juures on kaks olulist asja, mida tasub tunda, mis jäävad sellest tekstist väljapoole:

• Psühholoogia ja inimese tundmine - head psühholoogiateadmised ja arusaam sellest, kuidas inimene töötab, annavad lõputult inspiratsiooni selle kohta, kuidas täiustada enda õppimisvõimet. Näiteks õppimiseks soodsate aegade leidmise kohta või selle kohta, millistes meeleoludes on hea õppida. Kogemusest õppimist võimendab psühholoogia tundmine tohutult - tegelikult omandavad paljud inimesed kogemusi, mida nad tegelikult läbi ei tööta (so. nad küll kogevad, aga nad ei omanda kogemust), mis põhjustab ka korduvaid ühelaadilisi kogemusi või hullemal juhul korduvaid väga sarnaseid kogemusi sarnase negatiivse lõpuga - see võib näidata mitmeid asju, ent sageli tähendab see lihtsalt seda, et kogemust tegelikult omandatud ei ole.
• Organismi võimekuse arendamise meetodid - toitumine, füüsiline pingutus, unerütmid ja palju muud sellist võivad orgaaniliste eelduste tõstmise kaudu inimese õppimisvõimet tema bioloogilise kiiruse kaudu jällegi kordades tõsta või langetada. Näiteks võib inimene elada mingis udus, kus õppimine ei olegi võimalik - kasvõi mõne sellise rahusti mõju all, kuna ta ei tule toime enda arendamisega, või pidevas depressiooniseisundis, mis täiesti halvab mälu ja paljude asjade õppimise võime. Samas võib inimene elada kirkas, elavas ja väga tähelepanelikus seisundis, kus on võimalik õppida pea igal sammul ja näha kiiresti lahendusi keerukatele küsimustele.