Teaduse aluspinna suhtelisus

Paradigma mõistet tasub kasutada ühe inimese või jagatud maailmapildiga grupi tõehinnangute aluste kohta; nimetada iga elulist asja paradigmaks on juba kergelt metafoorne. - ühest tähelepanekust lähtuvalt märgin ära. Paradigma mõistet on põhjalikult uurinud Thomas Kuhn, keskendudes küll falsifitseeritavatele paradigmamuutustele.

Teadusliku teooria väärtust mõõdetakse selle autentsuse ja lihtsuse järgi. Lihtsus on subjektiivne. Teooria on lähend tegelikkusele - selles on võimalikud erandid. Teooria täpsus tuleneb sellest, et teooria mõõtmisvigu on mõistetud - 10 kohta on täpsem öelda 12 pluss/miinus 2, kui 11.

Teooriate kooskõla hinnates mõõdetakse järelduste kooskõla, mitte seletuste kooskõla. Sealjuures ei pea seletusi olemagi, kui neid saab vältida - võib piirduda faktiliste seostega. Kooskõla mittefalsifitseeritavates osades ei ole oluline.

Paradigma nihutamine ei pruugi muuta järeldusi - igaüks peaks valima lihtsaima paradigma, mis on piisavalt kommunikeeritav ja õpitav; kommunikatsioonis kasutame eelistatult rohkem tunnustatud või jagatud paradigmasid. Paradigma muutus tähendab muuhulgas seda, et muuta võib mittefalsifitseeritavaid aluseid - võib luua ka seadusi, mis säilitavad järelduste konsistentsuse teise paradigmaga katseliselt mõõdetavas ulatuses, ent mitte seal, kus mõõta ei saa. Mittefalsifitseeritav osa teooriast ei ole teaduslik ega väga oluline.

Uus teooria ei pea olema "seletatud" teise teooria kaudu - lihtsaim viis vastuolu mitte tekitada on seletustest loobuda, jätta need ekspertidele. Sellisel juhul saab tugineda katseandmetele, intuitsioonile, loogikale - milleleiganes, mis on teooria looja käsitluses piisavalt objektiivne.

Rakendusteooria korrektsus ei pea ületama rakendusvaldkonna piire ega täpsus selle nõudeid. Sellisel juhul tuleb mängi lihtsus, mis muudab mõnes kontekstis Newtoni mehhaanika kvantteooriast tõhusamaks vahendiks - ja sama tõeseks, kehtivaks, kuni tunnistame tema ebatäpsust ja piiratust. Kuna lihtsus on subjektiivne, siis tasub kasutada endale sobivaid mnemoonikaid, mis võivad rakendusalast väljaspool anda tulemuseks absurdi, ent rakendusala sees olla tõhusad meeldejätmise vahendid.

Aksiomaatilised süsteemid, millest saab teineteist järeldada, on võrdsed. Aksiomaatiline süsteem, mis järeldub teisest, aga millest ei saa järeldada teist, on teise suhtes piiratud ulatusega, ent sama kehtiv. Aksiomaatilised süsteemid ei pruugi kattuda. Lihtsus on terviklikkus, terviklikkuse nimel võib vähendada täpsust.

Tühjade kohtade täitmine

Konkreetsed teooriad võivad saavutada kooskõla olemasolevatega ka tühjade kohtade täitmise teel. Kui ühe teooria põhjal ei saa unenägusid ennustada, siis on kõikvõimalikud viisid unenägude ennustamiseks sellega kooskõlas - kuigi see ei taga veel nende tõesust. Kui mõni teooria ei näita seost tajutava maailma ja objektiivse maailma vahel, siis on seda seost uurivad teooriad kõik sellega kooskõlas, kuigi ei pruugi sellest tuleneda.

Ka füüsikat võib seletada mõne muu teooria pinnalt, mis on osaliselt võrdne selle muu teooria seletamisega füüsika pinnalt. "Miks" küsimusele võib vastata erinevalt. Näiteks võib füüsikale anda tunnetatavuse, seletades seda Jumala olemasolu pinnalt Jumala atribuutidena - see võib muuta maailma paremini tajutavaks. Kui Jumal ei ole falsifitseeritav, siis ei lähe see ka füüsika või teadusliku maailmapildiga kuidagi vastuollu. Primaarseks aluseks võib mateeria asemel võtta ideed (kujutlused) ja nende seosed, see ei ole falsifitseeritav. Sootsiumi interaktsiooni on lihtsam seletada ideede ja mõistete interaktsiooni, kui bioloogiana.

Ebaolulised detailid võib kõrvaldada. Kehakeele, lõhnade jm. täpne mõju ei ole eriti selge - kehakeel ei ole defineeritud ega lõpuni kirjeldatud. Siiski on see kooskõlas emotsionaalsete struktuuridega, mida on uuritud oluliselt rohkem. Et vältida vigu ja suurendada koherentsust, ei pea teooria, mis uurib kommunikatsiooni, kehakeelest üldse ilmutatult rääkima ega seoseid otsima; see ei pea olema bioloogiliselt seletatud.

Isiklikud hüpoteesid on huvitavad - kui muuta teooriaid nende falsifitseerimatutes piirides, andes edasi enda tunnetust ja isikupära, muutuvad need eraldi katsete objektiks ning võivad seletada tulevikus ka juhuslikult nähtusi, mida muud ei seleta. Seega on huvitav uurida teooriaid ka kaugemale nende alustest, katseliselt kinnitatud materjalist.

Paradigmanihked

Misiganes kujul saab millegi kindla toimivuse füüsikaseadustest tuletada, on see vastava seadusega võrdse tugevusega seadus (kuigi ei pruugi olla vajalik konkreetse füüsika terviklikus aksiomaatikas). Näiteks, kui selgub, et elektronid peale keerukat interaktsiooni faasist A alati faasi B siirduvad, siis võib öelda, et on loodusseadus, et elektron siirdub faasist A faasi B - isegi, kui see sõltub kindla kosmoloogilise konstandi väärtusest ja on klassikalises füüsikas pigem asi, mis erinevate asjade koosmõju tõttu lihtsalt konsistentselt juhtub. Selliselt saab moodustada kosmoloogilisi printsiipe, mida võib arendada väga keeruliseks - nii, et need räägivad näiteks elusolenditest. Huvitavad on uute omaduste mõõteriistad, eriti, kui need ei tee sisemiselt arvutusi vanade mõõdikute põhjal. Kui laiendada sellist uut loogikat kontrollimatute tingimuste ulatusse, tekivad uued hüpoteesid, ent ei teki vastuolu teise teooriaga.

Kokku võib panna teooriaid kosmiliste printsiipide (mis on hea mõiste tuletatud või füüsikateooriast sõltumatute loodusseaduste kohta) kasulikest komplektidest. Ebatäpsus, juhus ja tõenäosus võib olla uues teoorias sees, kui täielik kirjeldus ei ole vajalik - kuni see on kaardistatud, ei vähenda see teooria pädevust. Kui vana teooria on uuest tagasi tuletatav, on tegemist ekvivalendiga. Ekvivalent teeb uusi asju lihtsaks ja võimaldab uusi hüpoteetilisi ennustusi - mõjutab ulmekirjandust. Siiski on ka ühine keel tähtis - selliseid tasub luua, ent üldtunnustatud teooriate tundmine on väga oluline.

Huvitav on ka ehitada tõestuskäikusid alustades sellest, mis on silmaga tabatav. Näiteks asjaolu, et ruumi eri punktidest võib vaadata ruumi, räägib informatsioonist, mis on seal "õhus" ja võimaldab katseliselt tõestada, et nendel objektidel on väljad - selline tõestus, olles kergesti kontrollitav, on huvitav. Lihtkontrollitavate väidete hulga suurendamine on oluline.

Maagia kui subjektiivne teadus

Subjektiivse reaalsuse objektiivsus

Inimesed elavad oma subjektiivsetes reaalsustes - sisendid taju kaudu, väljundid tahte kaudu. Selliselt on nende jaoks ainus praktiline ja toimiv teooria see, mis seob nende taju ning tahte paremini, paneb nad paremini mõistma nende asjade seoseid. Loodusteadused nendest seostest otse ei räägi - ei ole selgeid mõistete süsteeme, mis näitaks, kuidas mingid tajud loodusega seotud on või kuidas mingid tahteaktid loodust mõjutavad; pigem on inimese kognitsioon selle süsteemi väline detail ja loodusteadused ise vaatlevad teda, nagu objekti. Selline objektiviseeritud vaatlus on hea, ent subjekti maailmataju kohta saab see anda ainult kaudseid vihjeid.

Objektiivne teadus on hea keele ja kollektiivse uurimise jaoks - selleks, et luua intersubjektiivset reaalsust. Sellel on vähe pistmist inimese endaga - näiteks kõndima või rääkima selle pinnalt ei õpi.

Subjektiivne reaalsus on objektiivne, sest räägib objektiivselt subjekti sisemistest tajudest ja nende omavahelistest seostest. Nende seoste mõistmine ei eelda alati teadmisi loodusteadustest - pigem eeldab see kogemust ning seoste endi vaatlust. Seoste tagamaade mõistmiseks ja nende teatud aspektide täpsustamiseks on loodusteadused väga head, ent võivad siiski osutuda keeruliseks ja segaseks (näiteks muusikat ei ole võimalik teha, lähtudes inimese bioloogiast, füüsikast ja akustikast - need valdkonnad aitavad ainult teatud effekte saavutada, ent mitte tervikut).

Edaspidi räägin siin tekstis konsensuslikust intersubjektiivsest reaalsusest kui objektiivsest - see on minu mõistete maailmas ebatäpne, ent siiski mõistetav ja lühem.

Subjektiivse reaalsuse subjektiivsus

Subjektiivsus avaldub muuhulgas sellest, et kuna inimeste tajud ja tahe on erinevad, siis ei pruugi ühe inimese subjektiivse reaalsuse mõisted ja seadused teise inimese omadega kattuda. Siiski, see ei vähenda maagia objektiivsust - objektiivsus seisneb konkreetsete seoste vettpidavas väljendamises.

Kuna inimeste tajud on ka sarnased ja inimesed jaotuvad tajugruppideks, tekib midagi, mida ma kutsuks intersubjektiivseks subreaalsuseks - intersubjektiivne kui jagatud, subreaalsus kui selline, mis on ehitatud ühe grupi tajueripäradega arvestades.

Unenäoreaalsuse ärakasutamine

Unenäoreaalsus on hea näide. Paljud konventsionaalse teaduse uurijad teatavad, et see on päevastest piltidest kokku pandud kaootiline infomüra. Teised uurivad selle seoseid reaalsusega täpsemalt ja püüavad aru saada loogikast.

Sünesteesia ja intuitsiooni vormid

Samuti on märgataval osal inimestest sünesteesia mõni vorm; erinevad ka intuitsiooni vormid. Sellest tekivadki intersubjektiivsed subreaalsused, kui nad kirjeldavad maailma, nagu seda tajuvad.

Meelte ebatäpsuse objektiviseerimine

Teooriad, mis arvestavad ka meelte ebatäpsusega - rääkides maailmast nii, et ebatäpsest meelest põhjustatud moonutused välja taanduks; näiteks, kui näen sinist hommikuti rohelisena, siis räägin hommikusest rohelisest, kui sinisest - nii tekib autentsem teooria.

Objektiivse reaalsuse sekundaarsus

Objektiivne reaalsus on sellises käsitluses sekundaarne - sekundaarne selles mõttes, et seda ei tajuta vahetult, vaid selle kirjeldust kasutatakse mõningate nähtustega seotud seaduspärade täpsustamiseks. Siiski on see oluline, sest seostab suurt osa inimkonnast.

Toimetulek personaalse tunnetuse kontekstis

Inimene peab ennekõike elama oma elu enda personaalses tajusfääris, subjektiivses reaalsuses. Selle hea tundmine on tema isikliku toimetuleku oluline alus - kuigi ka suhtlemine teistega, nende subjektiivsete reaalsuste tundmine ning oluliste reaalsuste omavaheliste sidemete hea mõistmine; siin aitab kaasa ka objektiivne reaalsus kui konsensuslik käsitlus paljudest asjadest (kuigi ekslikult arvatakse vahel, et kõigest). Enda tajusid ei ole mõtet moonutada nii, et jälgida ainult objektiivse reaalsuse nähtusid - sest see tähendab tihti nende piiramist. Otsida tuleb ka vennashingesid, kelle subjektiivsed reaalsused oleks sarnased, nii saab maailmast rohkem õppida.

Samuti tuleb arvestada, et tahte vormid on erinevad - iga inimene tunneb teatud hulka kompleksseid tahte akte, mille mõjud erinevad teineteisest tugevalt; siin ei olegi tähtis, millise kehakeele või hääletooni või tegevusena need avalduvad, tähtis on uurida tahet ja selle seost tajude jätkusuutlikkuse ja kujuga. Kui tagame subjektiivse tajude jätkusuutlikkuse, siis see tähendabki muuhulgas ka ellujäämist objektiivses reaalsuses.

Erinevad taju- ja tahteviisid on komplementaarsed, need täiendavad teineteist. Nii on kasulik luua suhteid ja kommunikatsioonivahendeid inimeste ja muude olendite vahel, kelle subjektiivsed reaalsused erinevad.

Subjektiivse reaalsuse muutlikkus

Kuigi objektiivne reaalsus jääb samaks, muutub subjektiivne kultuurilise, keelelise ja bioloogilise arengu kontekstis tihti oluliselt - maailmatajus peab olema objektiivseid või väga sügavaid (raskesti muutuvaid) elemente ja aluspõhjasid, mis aitaks sellega toime tulla; inimene peab olema reaalsuse muutumise suhtes paindlik - näiteks tulema toime nii unes, kui ilmsi. Inimese nõrgad ja tugevad küljed on ajas muutuvad.

Maagia kui rakendusteadus

Suur osa maagiast keskendub reaalsuse muutmisele, mitte ainult selle seoste tabamisele. See on kohanemise juures olulise tähtsusega - maagia on rakendusteadus.

Referaat pigilinnu kommentaaridest skeptik.ee saidil

Mulle meeldisid pigilinnu kommentaarid skeptik.ee "skeptikute" tegevusele, seega talletan nende ainese siia (juhuks, kui neid seal kolima ja segi ajama hakatakse) ...järgnev jutt on Pigilinnu poolt, minu poolt lõigutud-tükeldatud-kokku pandud, natuke ka muidu toimetatud või kaldkirjas juurde lisatud ;)

Mul on iks feikkene ettepanek. Minu kui kõrvaltvaataja pilgu läbi on siinne rapsimine piisavalt ogaraks läinud, et jätta muljet mingist järjekordsest radikaalsest usugrupeeringust, mis väidab end olevat tõe ametlik maaletooja Eestis. Sellise tendentsi tunnistajaks on eelkõige rapsijate vastalistega (skeptikute mitteametliku defineeringu järgi umbluu-jumala kummardajad, i.e kõik see, mida skeptitsismiusk peab enda ideoloogiast alamaks ehk naturalistlikult (vms, jne) tõestamatuks) peetavad dogmaatilised tülid, mida mõned asjaosalised mingil ekslikul põhjusel musta huumorit sisaldavaks diskussiooniks peavad.

Sellise sekundaarse müra produtseerimise asemel võiks pigem formuleerida mingid filosoofilised/ideoloogilised alguspunktid. Mulle on jäänud mulje, et MTÜ põhimõte “populariseerida teadust” on üldises lahmimises kuidagi hägustunud – seda vähemalt kõrvaltvaataja jaoks (ja see on juba ohu märk) -, mistõttu tasuks a) kas see printsiip revideerimisele võtta või b) formuleerida konkreetsemad põhimõtted, millest eelnimetatud “teaduse populariseerimine” lähtub. Siin kodulehel seletatud põhikirjas on selline lähtepunkt sootuks kõrvale jäetud.

Filosoofilise tausta formuleerimisel on muidugi teatud ohte. Nt Oxfordi ateismiuurijad (http://www.investigatingatheis.....ments.html) ütlevad, et viimasel ajal on nn “uusateismi” retoorika loobunud filosoofilistest vaidlustest, sest need on teoreetilised ja viivad paratamatult patiseisuni ning seetõttu rõhutakse ainult loodusteaduslikele argumentidele (paljude arvates reduktsionistlik lähenemine, mis põhimõtteliselt taandub keskaja filosoofiat läbinud universaalide-tülile). Eelnimetatu viitab minu meelest sellele, et siinsete “skeptikute” (vabandatagu jutumärke) filosoofiline ja ideoloogiline positsioon kannatab tugeva enesedefinitsiooni puudumise all või vähemalt jääb selline mulje juhuslikule siiaeksijale. Kui kohe puust ja punaseks tehtuna seletataks, et siinsel veebiküljel kirjeldatakse kogu tunnetatavat ainult kõvade teaduste piirides, siis säästaks see ohtralt närve ja hoiaks kokku tühja plära mõlemalt poolt.
Aga see on muidugi teie liivakast ja minu tekst on ainult puhtteoreetilist laadi.

Heelium: see on üks skeptik.ee oluline viga, et üldsegi mitte ainuõige või üheselt tõestatud filosoofiline positsioon on for granted - asjad, mis lähtuvad teisest positsioonist, on jama. Filosoofia ise diskuteerimisele ei kuulu ja on teemaväline.

Pigilind: Filosoofilise tausta formuleerimisel on muidugi teatud ohte.

dig (et miks mitte filosoofilisi aluseid paika panna):Tõsijutt. Kõige suurem oht on see, et filosoofias ei pruugi sofismid kõrvalseisjale selgelt välja paista. Aga seda, kas pauk tuleb siis, kui onu ütleb, saab igaüks hõlpsalt kontrollida.
Sellepärast ei ole skeptikutel mõtet filosoofilisi tapeete arvustada, vaid tuleb rohkem katseid korraldada.

/ edasi jälle vaikimisi Pigilind /

Mul on lihtsalt jäänud mulje, et aeg-ajalt satuvad siia mingid võõrad (miks mitte ka need, kellest skeptik.ee's artikkel on ja keda üsna põhjuseta kutsumata võõrastena võidakse kohelda), saavad oma negatiivsuselitakad kätte, süüdistavad siinset seltskonda selles, et see tegeleb ainult endale mittemeeldiva mahatampimisega ja siis kaovad solvunult, et mitte kunagi enam naaseda. Ja iga issanda kord (või ma ei tea mis kord teil siin on, iga “skeptiku” kord võib-olla) õigustatakse siin ennast sellega, et see, mis teistele paistab mahatampimisena, on tegelikult huumor ning imetletakse oma naba edasi. O sancta simplicitas!

Ahjaa, sellega seoses “argumentum sovjeticum” (see on Välliku välja mõeldud nimetus argumentidele, mis viitavad sellele, et mingid argumenteerimisstrateegiad olid juba NSVLi poliitpropagandas tavalised) – no tehke mida tahate, siinne jauramine on üks-ühele nõuka-aegse ateismi vaimus. Ka nõukogude teaduslik ateism (parim, kõige sõbralikum ja kõige teaduslikum viie miili raadiuses) väitis end religiooni uurivat, kuid selle uurimise ainus eesmärk oli religioonist vabanemine. See tähendab seda, et kogu uurimine, mis pidanuks olema neutraalne, oli tegelikult negatiivse eesmärgiga. Teil on siin samamoodi – siin ei tegeleta mitte uurimise, vaid mahatampimisega. Ja ise olete te seejuures veel täiesti siiralt veendunud, et see ongi “teaduse populariseerimine”.
Kogu selle liiga pika jutu moraal on see, et te võite siin küll asjadele isekeskis nimesid anda, aga kui see sellest hoolimata ülejäänute jaoks haiseb, siis ei ole see sai, vaid midagi muud.

Jason on öelnud: Tegelikult on asi hoopis teisiti – me oleme nimelt kõik siin suured hambavennad ja lõõbime üsna sõbralikult. vahest on selline oponendi väidete kallal musta huumoriga kiibitsemine kasulik sest läbi huumoriprisma on palju lihtsam välja tuua erinevaid kitsaskohti erinevates “teooriates” – kuivast jutust ei saada tihti aru sest see pole nii kujundlik kui kõrge lõõp.

Sel juhul on kindlasti tegu mingi iselaadse “skeptilise huumoriga”, sest sõbralikku lõõpi olen ma näinud küll ja kui see tänaval vastu peaks juhtuma, siis teretame ikka viisakalt. Keegi võiks siinset kommentaariumi analüüsida – kui dogmaatiline jama ja demagoogia sõelale jäävad ning pärast seda veel midagi läbi tilgub, siis see võib-olla ongi see paljukiidetud “must huumor”, kuid minu enda hinnangul on seda küll nii häbiväärselt vähe, et kogu asi ei tasu eriti vaeva.

Andres teatas vahepeal, et skeptikutel ei ole piisavalt tema erialast informatsiooni, et teda arvustada. dig kinnitas seepeale, et temal pole infot, et skeptikuid arvustada.


Pigilind läks sellest teemast pisut mööda, aga üldisemalt võttes täppi:
Kas see tähendab seda, et skeptikuid võib arvustada ainult skeptik? Ja religioosseid inimesi võib arvustada ainult… las ma aiman… skeptik? :)
Ma saan aru, et dig viitab siin sellele, et tuleks tunda seda mõtteviisi, mida arvustatakse, kuid kas te ei tee mitte ise sama viga – kritiseerite asju, mida te ise ei tunne? Kas see, et sketikud arvustavad pendlimehi, olemata ise pendlimehed – kas see ei ole silmakirjalik? Või aitab seda vältida mingi loogika alaliik nimega “skeptiline loogika” (nagu ma olen siin tuvastanud juba eripärase “skeptilise huumori” olemasolu)?

Tont võtaks, no ma ei saa mitte sellele loogikale pihta.
Dig ütleb, et “Arvestades, et Andres arvustab skeptikute tegevust olemata ise skeptik, on see jama ka silmakirjalik.”
Mina saan sellest nii aru, et kui skeptikuid arvustab keegi, kes ei ole skeptik, siis on see tegevus silmakirjalik. (f(a, b) = c). Kui
skeptikuid arvustab teine skeptik, siis (f(a, a) = a), st kõik on korras.
Sellest peaks justkui tulenema, et kui pendlimehi arvustab keegi teine peale pendlimeeste, siis on see samuti silmakirjalik? (f(a, b) = c)
Kui ma selle välja ütlen, siis ütleb dig, et “ükski siinne skeptik ei ole niisugust käitumisjuhist väljendanud.” Tõepoolest, see vastab tõele, keegi siinsetest skeptikutest ei ole midagi sellist välja öelnud. Seda ütlen mina ja ma olen kaugel sellest, et ennast siinsete skeptikute seltskonda arvata. Ma ütlen, et mulle paistavad need näited täiesti paralleelsetena (nagu ka Marti Välliku näide kurjategijate kohta) ja uuringi, et kas skeptikud on selle väitega nõus, ja kui ei, siis mis teeb skeptiku eriliseks, et tema kriitika ei ole “silmakirjalik”?


Heelium: Ma olen nimelt üheselt veendunud, et teineteise vääritimõistmine algab sellistest fundamentaalfilosoofilistest küsimustest ning nende lahendamata jätmine teeb täiesti võimatuks konsensuse.

Sellele küsimusele on ülalpool juba vastatud. Mitte filosoofiat ei ole tarvis, vaid rohkem katseid :)

dig: Sellepärast ei ole skeptikutel mõtet filosoofilisi tapeete arvustada, vaid tuleb rohkem katseid korraldada.

See on tõesti üks huumorifoorum, ma pean ütlema.
Ma olen üha enam veendunud, et teineteisemõistmine või konsensus ei olegi siinse jauramise eesmärk. Kui analüüsida kasvõi artikleid (mitte kommentaariumi), siis enamiku nende sisu on ikkagi näidata, kus skeptikute usulahku mittekuuluvad tegelased eksivad. Mitte püüda nende tagamaid mõista (see taandub vaid rahaahnusele jms), vaid neile koht kätte näidata. Selleks ei ole tõesti vaja mingit filosoofiat formuleerida. Või, noh, eks muidugi võiks, aga milleks aega raisata – samal ajal võiks ju katseid korraldada :)
Muide, äkki keegi oskab mulle ülalpool jutuks tulnud (#99) skeptilise loogika põhimõtted siiski selgeks teha või vähemalt näidata, kus ma eksin või kus mul õigus on.

Nojah, kuna dig ise on siia vahepeal mitu kommentaari kirjutanud ja minu kaks korda esitatud küsimust eiranud, siis ilmselt ei ole ta vastamiseks kõige tugevamal pinnal :) Eeldagem, et dig võttis siin suu liiga täis ja eksis. See viib meid omakorda aga järgmiste järeldusteni: a) et dig eksis, ei tähenda seda, et skeptitsism ja “teaduse propageerimine” ja teadus ise oleksid väärad; see tähendab, et dig on inimene ja inimestele on eksimine inimlik ja Teie alandlik teener Pigilind on sellega täiesti nõus.
Analoogia põhjal konstrueerin ma aga järgmise juhtumi (kui mingil põhjusel digi jutus ei ole loogilist vastuolu, siis võib siinkirjeldatut võtta hüpoteetilise juhtumina – mis tegelikult muidugi ei ole üldse hüpoteetiline, vaid siin foorumis igapäevane reaalsus; kuid lihtsuse huvides rääkigem temast kui hüpoteetilisest):
Elas kord pendlimees, nimetagem teda näiteks Jürgeniks. Niisiis, pendlimees Jürgen pendeldab siin foorumis, tema sõnad kuulutatakse tühjaks (kuni katset ei ole), mis aga automaatselt tähendab mitte Jürgeni inimlikkust ja ekslikkust, vaid pendeldamise umbluujat loomust.
Seega, ühel puhul on:
f(a (pendeldaja), b (eksitus inimlikkuse läbi)) = c (pendlisüsteemi toimimatus);
teisel puhul aga:
f(a (skeptik), b (eksitus inimlikkuse läbi)) = d (skeptiku inimlikkus).
Minu mitteskeptiline loogika ütleb, et siin on kuskil üks hirmus fallatsiteet peidus! :)
Mul on veel märkus skeptikui kui “elupõlise vastalise” kuvandi kinnituseks. Kui mina rääkisin enne filosoofilise aluspõhja defineerimisest (#76), siis vastas ülalmainitud dig sellele “Sellepärast ei ole skeptikutel mõtet filosoofilisi tapeete arvustada”, mõeldes automaatselt negatiivsetes kategooriates. See ja paljud teised sellised näited ei tõesta midagi, eks? :)
Sellega seoses märkasin ma, et KKK alla on tekkinud kaks alapunkti – eitamine ja vandenõud. Kas võib loota, et sinna on peagi tekkimas mingit skeptitsismi algtõdesid paljastavat informatsiooni?
Ahjaa. Et MTÜ-d rahaliselt tagant aidata, pakun välja idee kirjutada teos “The Complete Fool’s Guide to Skepticism”, mis koosneks kahest osast – esimeses osas saavad skeptikud näidata täielikule lollile, mis on skeptitsism ja teises osas saavad skeptikute vastalised tõestada, et ainult täielik loll hakkab skeptikuks :D

Muide, kui neid minu toodud näiteid aa, bee ja tseega illustreerida, siis oleks hea enne natuke uurida, kuidas selliste asjade süntaksis üldine konsensus on – mina treisin need praegu põlve otsas. Logical fallacy illustreerimiseks on need skeemid veidi logisevad, kuid põhimõtteliselt peaksid olema õiged.
Muide, mis puudutab seda sissekannet #112, siis minu meelest on seal paar nõrka kohta. Nt definitsiooni punkt 3 viitab “üldtunnustatud maailmavaatelistele alustele”, mille erinevused tegelikult ongi ju siinse jauramise põhjuseks – skeptikud lähtuvad ainult naturalistllikust käsitlusest ja taandavad enam-vähem kõik sellele; nende vastased aga väidavad, et kõike ei pea ega tohigi loodusteadustele taandama. Seda põhimõtet ei öelda kuigi tihti välja ning enamike jaoks ei ole see ka tähtis, sest sel moel annab dogmaatilise vahu tootmine (mõlemalt poolt, muide) võimaluse tunda end elitaarsena ja sekundaarsete näidete abil ja üle lõpmatuseni jahudes tunda end teaduse või tõe või mõlema “populariseerijana”.
Põhimõtteliselt (kui me räägiks põhimõtetest, aga neist siin eriti ei räägita) võtaks kogu skeptik.ee saidi mõtte kokku üksainus lause: “Kõik taandub loodusseadustele! (Jah) / (Ei)”, kuhu siis igaüks oma usust ja konfessionaalsest kuuluvusest lähtuvalt (luterlane/umbluist/skeptik/jne) saaks linnukese teha.
Vsjoo :)

Heelium:
Heh aga mina vastaks “tõenäoliselt küll”. Ehk siis “Jah”, kui on need kaks valikut.
Aga küsimusele, kas inimene tunneb loodusseadusi, vastaks “Ei” – nagu korrektsele skeptikule kohane ;) Eriti, kui küsida, kas need teadmised on täpsed ja ammendavad.

Nõrkus selles punktis ei lükka küll ümber #112 järgnevat näidet, mis käib minu arusaamist mööda selle kohta, kas ühe negatiivse näite põhjal võib teha üldistuse taustsüsteemi kohta. Siin tuleb pigem küsida selle järele, et millal saabub see määr, kui võib teha üldistusi :) Kui võtame aluseks, et skeptikud on inimesed ja inimesed eksivad pidevalt… jne.
Sellele vaidleb skeptitsism vastu, tuues välja dogma, et “teadus on parim, mis meil on” ja “teadus on kohe nii ehitatud, et puhastab iseendast vead välja” – mis on puhtakujuliselt dogmaatilised väited ja annavad alust kaheks asjaks: a) inimese asetamise sellesse positsiooni, kus traditsioonilistes kultuurides/religioonides on olnud mingi kõrgem entiteet; b) kõigi teiste konkureerivate ideoloogiate kehvemaks pidamises, sest Tõe ametlikud maaletoojad on ju ikkagi skeptikud ise.
Ma ei väida, et neil ei võiks õigus olla, kuid väitluse stiil ja põhimõtted on üks-ühele analoogsed suvalise äärmussektiga, mille vastu skeptikud iseenesest ka võitlevad, tehes selle juures pidevalt vea ja üldistades äärmusnäited kogu ülejäänud, st mitteskeptikute maailma kohta. Mis on absoluutselt analoogne suvalise äärmusliku usugrupi põhimõtetega – ainult meiega saad sa lunastuse. Jne. Millist analoogiat nad ise mitte kunagi ei tunnista, sest see on nende arvates tegelikkuse segamine fantaasiatega (ok, see on ainult üks vastustestrateegiatest), millised kaks asja ühele mängulauale korraga ei käi. Mis ei takista neil endal aga taandamast jumalat loodusteaduste mängulauale. Quod licet…

Tegelikult on ju siin veel mitmeid, kui me võtame ette antiigis formuleeritud skeptilised printsiibid. No näiteks kasvõi see, et seni kuni mingis asjas ei ole tõsikindlust, siis tuleks lähtuda sellest, kuidas mingis piirkonnas üldiselt kombeks on :)
See asi ei sobi meie skeptikutekambale, sest muidu ei oleks neil millegi vastu võidelda.
Teine nüanss antiikskeptitsismi juures on küsimus, kas mingi teadmine üldse saab olemas olla või mitte. Selles suhtes on siinne skepsis pigem “nõrk”, sest neil on ju Tõde ometi olemas.
Kuidas ka ei püüaks, ikka jääb selline mulje, et meie skeptikud tahaksid kuidagi midagi olla, kuid ei kuku veel päris hästi välja, ilukirjaduslikku traagikat sisse tuues võiks seda formuleerida, et “Eesti skepsis on veel lapsekingades” :) Või, noh, eks nad tegelikult jätavad rohkem selliste vinniliste häälemurdeeas poisikeste mulje :)

Ma väidan, et skeptikute tüüpviga on laiendada mitteskeptiku eksimus tema teooriale, samas kui skeptiku enda eksimus kas vaikitakse maha või õigustatakse seda skeptiku inimlikkusega. Täpselt nagu seda teeb ka Salvey. Mis viitab sellele, et siinne skeptitsism on eelkõige demagoogiline, kuna ei ole skeptiline iseenda väidete suhtes – nagu võiks eeldada.
Kui see osutub tõeks, siis võiks keegi hea inimene, kellel on sama palju pealehakkamist nagu näiteks Martin Vällikul, tõstatada küsimuse, miks riik toetab sallimatust ja dogmaatilist jama produtseerivat veebilehte “teaduspreemiaga”.

Tegelikult võiks selle asja päris tõsiselt üles võtta – lasta erapooletul analüüsijal (semiootik?) analüüsida siinseid end skeptikuteks nimetavate tegelaste tekstilõime, jättes kõrvale kõik, mis ka otseselt ei ole teaduse propageerimine. Analüüsides üldise tekstimassi ja teaduse propaganda suhet, samuti teksti üldist dogmaatilisuse astet võiks saada sotti, kas see preemia läks ikka õigesse kohta või mitte. Ühtlasi saaks mõni aktiivsem tegelane esitada süüdistuse teemal “Kas meil on nüüd taas riigi poolt toetatud ateism?”

digile: Puhtakujuliselt demagoogiline võte – probleemi tõstataja tembeldatakse tolvaniks, kelle küsimusega pole mõtet tegeleda. Muide, ka mina olen veendunud, et Andres liialdab, kuid see ei tee digi kasutatavaid võtteid vähem demagoogiliseks. Ühtlasi tõestab see näide üleolevat ja halvustavat suhtumist oponentidesse, mida ei saa pidada normaalseks “teaduse populariseerimise” osaks :)

Kallikesed, no kas on tõesti nii raske mulle selgeks teha, kus ma vea teen? Mis on see ainult skeptikutele omane tõde, millest ma aru ei saa? Seda näikse jagavat vähemalt Salvey ja Dig ja Jason. Äkki oskab Kriku mulle seletada – hoolimata jõhkravõitu mõtteavaldustest näikse ta teinekord asju veidi laiemast perspektiivist vaatavat kui enamik siinseid jaurajaid.

Tänan, see on lõpuks ometi esimene täpsustus. Ma ise sellisele skeemile muidugi alla ei kirjutaks. Aga – kas see muudab midagi kardinaalselt minu tõstatatud probleemiasetuses – “muinasteadlase” kriitika on naeruväärne, skeptiku kriitika ei ole naeruväärne?
Selgituseks: ka minu enda positsioon on selline, et ma olen kaugel parapsühholoogiasse uskumast, kuid minu rõhuasetuseks on siin just skeptikutepoolne puudulik argumentatsioon, mis taandub peamiselt maailmavaatelistele ja demagoogilistele väidetele. Minupoolsele katsele selles selgust saada sekundeerivad dig ja Jason obskuursete väidetega, et kõik oleks justkui selge nagu seebivesi ja arutleda pole millegi üle. Ei näe väga teaduse populariseerimise moodi välja. Populariseerimine peaks nagu tähendama, et seda püütakse lihtsal moel selgeks teha.
Järeldused: a) skeptik.ee ei tegele teaduse populariseerimisega; b) skeptikute skeptiline meetod ei kehti nende endi kohta.
Kus ma eksin?

Jason: mina enam ei viitsi. peaaegu kõik (eriti asjaosalised) on püüdnud seletada ja viidata ja näpuga rida ajada aga no kui ei tule, siis ei tule. kurb, et sina siin vist ainus oled, kes ära ei jaga.

Sekkub Charles Sanders Peirce

Olen põgusalt jälginud siinse seltskonna vaidlust teemal “Milline on õige skeptika?”.
Kujundlikult väljendudes üritatakse siin maja ehitamist alustada katusest ja tehakse kummalisi järeldusi kui ettevõtmine nurjub. Paraku inimene pole herilane ja mõistlikum on alustada “tarkuse templi” ehitamist vundamendi ladumisest.
Väite tõestamine või ümberlükkamine on võimatu kuni tekib üksmeel asjades, millede õigsus, kehtivus ja sisu loetakse konkreetse arutelu või toimingu käigus muutumatuks.
Viljakandev skeptiline arutelu, mille eesmärgiks on kahtluse kõrvaldamine ja selguseni jõudmine, vajab teatud “a priori” kokkuleppeid:
1) vastastikune austus ja viisakus
2) põhitõed, milles ollakse ühel meelel (näiteks Eukleidese geomeetria aksioomid või mida iganes teemakohast)
3) loogika- ja eksperimendireeglid, millega iga uus väide peab kooskõlas olema
4) millised on konkreetses küsimuses lõpliku selguseni jõudmist näitavad kriteeriumid
Juhiksin sõbralikult tähelepanu iseäranis esimesele punktile, sest skeptik.ee-s kiputakse pigem inimeste üle ilkuma ja neid naeruvääristama, ning sisukas mõttevahetus jääb enamasti kuhugi paralleeluniversumisse.
Kes teab, võib-olla tekib tulevikus lisaks tõsiteaduslikkusele siia ka sõbralik õhkkond. Seniks jaksu kolme ülejäänud eelduse täitmisega, arenguruumi on.

Martin Vällik: No olgu – solvun teinekord ise ka, ku Andres või keegu umbluu-meister mind isiklikult, minu arvamisi, teiste arvamisi või skeptikat või teadust täiesti omatahtsi, kontekstiväliselt ja valdavalt sisutult ja oma sõnahunnikuga lämmatab. /…/ No olgu siis nii või naa, mind isiklikult ei huvita eriti targutamine metateemadel ja sõnade närimine. Kui mõni pendeldaja suudab oma pendliga miskit tuvastada, siis näidaku ette.

Heakene küll. Jätkem kõik eelnev kõrvale ja keskendugem sellele. Nii, nagu mina sellest aru saan, siis tähendab see seda, et hr Välliku jaoks ei ole skeptitsism falsifitseeritav ega küsitav ka see, kas siinesindatud jauramine vastab skeptitsismi tingimustele. Kui sellised küsimused tekivad, siis liigitatakse see “valdavalt tühjaks teemaks” ning täpsemalt ei tegeleta, hoolimata sellest, et “mõni tark mõte neil siiski teinekord on”. See tähendab teiste sõnadega justkui seda, et skeptitsismi võib mõista ainult sel moel, nagu seda teeb hr Vällik koos oma seltsilistega. Nende jaoks harjumatutelt positsioonidelt lähtumine on “kontekstiväline”.
Selle põhjuseks on see, et kuna sellised filosoofilistele ja maailmavaatelistele küsimustele kanduvad teemad ei huvita eelkõnelejat, siis neile tähelepanu ei omistata, sest see tekst, mis ei kirjelda loodusteaduslikele kriteeriumeile vastavat katset, on “möggga”.
Niipalju kui mina asjast aru saan, siis kirjeldab eeltoodut asjaolusid termin “dogmaatiline”.
Vabandage mind veelkord, aga kas just see ongi, mida teie peate “teaduse populariseerimiseks”? Kuidas saab olla nii põlglik ja negatiivne oma potentsiaalse “klientuuri” suhtes? Kuna potentsiaalse kliendi suhtes ollakse nii tõrjuvad, siis jääb üle variant, et see sait on pigem siseringile suunatud. Sel juhul ei saa ma aru, kus on siin tegemist “teaduse populariseerimisega”?
Ühesõnaga, kuulsa semiootiku Peirce’i nimekaim nimekaim on mu meelest väga õige probleemi tõstatanud – te olete alustanud valest otsast. Nagu teie alandlik teener ka ise enne märkis, siis selleks, et igasugust üleliigset vahtu vältida, oleks paslik oma filosoofiline grundlage formuleerida. Kuna selline tegevus hr Välliku sõnade järgi on ebasoositav ja mõttetu, siis jääb üle ainult sekundaarse vahu tootmine.
Kus ma eksin?

Martin Vällik:
keegi ei keela sinul ega kellelgi teisel teha kodulehte, kus sa nende asjade üle arutleda saad. Pikalt ja veel pikemalt. Või siis Heeliumile külla minna.
Skeptika pole mingi teaduslik teooria, mida falsifitseerida või verifitseerida. See on meetod, lähenemisviis, mis on teadusele omane. See on nagu sõel, mis jama välja sõelub ja tõepärased asjad alles jätab.
Minu isiklik lähtekoht on see, et suur hulk asju on jama, kuni keegi vastupidist ei tõenda. Näiteks astroloogia. Sel pole mingit põhjust tänapäevaste teadmiste juures toimida ega töötada ja kõik korralikud teaduslikud uuringud näitavad, et ei toimigi. Või siis siinne teema – pendliga millegi tuvastamine. Tänapäevaste teadmiste juures pole mehhanismi, et selle abil mingit objektiivset infot on võimalik hankida. Subjektiivset küll, aga see on heitlik ja ei ületa mürafooni.

Sa oled sellest asümmeetriast veidi ka varem kirjutanud. Mulle sattus mõni aeg tagasi ette üks tekst internetis (nagu neetud, ei suuda seda uuesti enam leida), kus väideti, et infidels.org üks asutajatest on öelnud, et väide “jumalat ei ole olemas” on samaväärne väitega “jumal on olemas” ning seetõttu nõuab samasugust tõestamist nagu ka väide “jumal on olemas”. See oli ilmselt vastuseks kriitikale, et “enamik ateiste piirduvad sellega, et ütlevad “tõesta ära!”". Siin aga tekib põhimõtteline küsimus, sest kui skeptikute jaoks on jumal (ja kogu maailm) loodusteaduse andmetega mõõdetav, siis nende oponendid on seisukohal, et see ei pea nii olema. Seega on tegu maailmavaatelise küsimusega. Martin Välliku mõtteavaldusest lähtuvalt aga siinne skeptitsism ei taha tegeleda maailmavaateliste küsimustega. Seetõttu on igasugune dialoog võimatu ja populariseerimine võimalik ainult nende seas, kes juba niigi kalduvad sel moel mõtlema. Mis on sel juhul skeptik.ee mõte?
Mis aga puudutab naeruväärsust, siis sinu märkusest oli tõesti abi. Ma saan aru, et toetumine loodusteadustele on see alus, mille põhjal nimetada mingit kriitikat naeruväärseks või mitte. Mittenaeruväärne kriitika lähtub loodusteadustest ja loogikast. Naeruväärne kriitika lähtub loogikast (mis vastab samadele kriteeriumidele nagu skeptikutegi oma) ja mitteloodusteadustest. Seetõttu:

Vällik: Nii lihtne või keeruline asi ongi. Kinnitatagu oma verifitseeritavaid väiteid tõenditega ja ükski skeptik ei kobise. Kriitika, mis toetub loogikareeglite rikkumisele (muuhulgas sellistele, nagu ülal nimetatud), ongi naeruväärne.

Ma ei taha teha kodulehekülge. Ma tulin siia selleks, et teada saada, misasi on skeptik ja uurin nüüd nende käest, mis asjad nad on ja miks nad asju nii teevad. Nüüd aetakse mind ära.  


Minu küsimus ongi – miks skeptiline meetod ei kehti tihtipeale skeptikute enda kohta?

Eee… Kriku poolt mainitud tõendamise asümmeetria… See ON negatiivne suhtumine – kõik on jama kuni pole tõestatud positiivsust. Ja siis tekib küsimus, miks skeptikud ainult eitamisega tegelevad…  

Tihtipeale tekib küll selline tunne :) Ma pean silmas seda, et kui skeptik.ee eesmärgiks on teaduse populariseerimine (nimetades neid, kelle seas seda populariseerimistööd teha, naljatoonil “potentsiaalseteks klientideks”), siis teete te seda õige veidral moel. Öeldes, et kõik, kes ei ole skeptikud, on umbluistid. Sest kuni pole tõestatud nende skepsis, on nad umbluistid! (Vt M. Vällik 2010)

Ma saan aru, et see on ilmselt suunatud minu pihta. Aga minu küsimused on sama siirad kui teie “natuurfilosoofia” – ma küsin kogu aeg, miks mulle tundub nii ja teie väidate naa ja tulemus on see, et mul palutakse jalga lasta või diagnoositakse “tühi jutt” või ei vastata üldse. 

Kriku:

Skeptikud nõuavad verifitseeritavate väidete esitajatelt kontrollitavaid tõendeid (katseid või vaatlusi). Uhhuulased ei suuda oma väidete kinnituseks tõendeid pakkuda. Selle asemel nad väidavad, et tõendid on olemas, aga skeptikud otsingu neid ise (loogikareeglite eiramine tõendamiskoormuse asetamisega auditooriumile), et kellelgi pole õnnestunud nende väidete paikapidamatust tõendada (jälle loogikareeglite eiramine tõendamiskoormuse asetamisega auditooriumile), et tõendid on olemas, aga kättesaadavad vaid väljavalitutele (tekib tautoloogiline ring kontrollija ja kontrollitava ühitamise tõttu) või muud sellist jama.

Nii lihtne või keeruline asi ongi. Kinnitatagu oma verifitseeritavaid väiteid tõenditega ja ükski skeptik ei kobise. Kriitika, mis toetub loogikareeglite rikkumisele (muuhulgas sellistele, nagu ülal nimetatud), ongi naeruväärne.

Heelium:

Mina näen üleval ainult mõningaid tõestusreegleid, mitte loogikareegleid. Loogikareeglid ei ole ilmtingimata tõestusreeglid – loogiliselt võib ka näidata, et mingi asja tõestamine-tõendamine teatud kujul ei ole mõistlik või ka muud. Antud juhul ei ole kellelgi siinviidatul tegelikult tõendamiskohustust, et ta ei ole petis – sinul on tõendamiskohustus, et on. vastasel korral ei saa nii kategoorilistes mõistetes sõna võtta.
Ja siin juhtub kogu aeg – “on vastuolus” aetakse segi “ei ole kooskõlas”, “rikub loogikareegleid” aetakse segi “ei tõesta”. Me üritame aluseid paika saada, mitte tõestada!
Kriku, sina püüad petisteks nimetada suurt hulka inimesi, kes ütlevad, et
1. teatud müstikavaldkonnad kehtivad. 2. nad ei saa seda sinu meetodil tõestada.

Kui nad püüavad seletada, miks ei saa – sinu väite, et mõttetu filosofeerimine ja tõestage nüüd, te ju väitsite.
Aga ei ole ju väidetud seda, mida sinu meetodil tõestada saaks (või mõnel juhul – mida oleks põhjendatud nii tõestada)? Mis umbluud sa siis ajad?

Pigilind:

Kas ma tohin paluda näiteid, kus minu kriitika skeptikute suhtes rikub loogikareegleid? Ma ei lähtu mitte mingil juhul loodusteadusi eiravast positsioonist, minu küsimused on puhtal kujul ainult loogikaga seotud. Ma olen seal ju oma kriitikale lisaks ka näiteid toonud, nt digi halvustav suhtumine jms. Miks ma ei saa selle kohta ühtegi vastust? Miks skeptikute ekslikkus viitab inimlikkusele ja umbluistide ekslikkus viitab süsteemi vigasusele?

Teadus maagiliselt 1

Maagiline reaalsus

Virgunu on teadlik om sümbolist ja iseenda kohast selles. Kirgastunu suudab ammutada om sümbolist piiramatut inspiratsiooni. Otsija tajub om'i kauget kuma ning arendab endas selle suhtes magneetilisust.

Maagiline reaalsus on võimalikkuse kogusumma. Selline võimalikkus käsitleb loomisest sõltumatut, hüperobjektiivset võimalikkust - kõik see ei pruugi olla võimalik siin, praegu ega objektiivses ruumis. Märkimisväärselt piisab võimalikkusest fantaasias ja võimalikkusest mistahes paradigmas.

See on Platoni ideeilma idealiseerimata vorm. Maagiline reaalsus on sümbol, seesmiselt ideaalne ja tervikli, mida sobib tähistada märgiga om - see on loomise algheli. Nii on iga tegelikkus retk läbi maagilise reaalsuse. Maagia on teadus maagilisest reaalsusest, mis tänu oma uurimisobjektile ei vaja täiendavat verifitseerimist. Küll aga vajavad seda maagia aplikatsioonid - praktiku ülimat tundlikkust tegelikkusele, sensitiivsust.

Maagia loob teooriaid ja kontseptsioone, mis on üdini tunnetatavad; ideaalis taanduvad need hoomataval viisil aprioorsele teadmisele. Maagilist teooriat saab väljendada sõnas, pildis, muusikas või kunstis. Olulisemad teooriad on väljendatud ka arhitektuuris - esimene neist reaalsus ise.

Keerukama teooria mõistmine nõuab pühendumist.

Sümbol & abstraktsioon

Sümboli mõistmine ja fikseerimine avab ligipääsu selle jõule. Kord mõistetud sümbol võib uuesti hägustuda, uppudes alateadvuse ürgsuppi. Sümboli uurimine on ammendamatu inspiratsiooni allikas ka siis, kui seda ei ole päriselt mõistetud.

 Maagiline sümbol on tähenduse tervik. Täiuslik sümbol on om ja iga sümbol on täiuslik iseeneses. Sümbol on abstrahheeritav, selle abstraktsioon on kogetav. Lineaarne abstraktsioon on joon (või lõik, kõver) läbi sümboli tähendusvälja, mis eeldab paradigma valimist - koordinaatsüsteemi fikseerimist.

Abstraktsioonil puudub kontekst. Konteksti omistamise kaudu võib sama abstraktsioon sobida erinevatesse sümbolitesse, sama sümboli erinevatesse paradigmadesse ja sama paradigma erinevatesse positsioonidesse, omandades nii erinevaid tähendusi, muutudes erinevate tähenduste osaks.

Iga loogikaväide on abstraktsioon ning iga sõna tähistab abstraktsiooni. Iga sümbol on om sümboli suhtes abstraktsioon, aga ainult selle jaoks, kes on selle sümboli fikseerinud. Fiksatsioon sisaldab tähendusvälja puhastumist või selle sümboli koani lahendumist.

Sümboli koan on näiline vastuolu selles sümbolis, koanide lahendamine vabastab loogika kammitsatest konstruktiivsel viisil. Abstraktsioonide vahel on akausaalsed seosed, mis kehtivad igas kontekstis ja teevad võimalikuks loogika - nende seoste puhastamiseks on vaja maagilise reaalsuse, võimalikkuse kõikehõlmavat taju selles kontekstis. See teeb võimalikuks deduktsiooni.

Arhetüüp & objektiivne reaalsus

Arhetüübid on sümbolid ja sümbolite vahel on akausaalsed sidemed, mille abstraktsioonide alamhulk moodustab loogikateaduste objekti - loogika kehtivus mõnes ajahetkes tõestab akausaalsete sidemete olemasolu. Kõik mateeria on laetud, kogu objektiivne reaalsus on arhetüüpne, järelikult on selles suur hulk akausaalseid seoseid, millest moodustuvad akausaalsed süsteemid, mis on sünkroonsuse aluseks. Kausaalne seos on akausaalse erijuht. Samast põhjusest lähtuvast sündmusteahelast mõnes ajahektes tehtud abstraktsioonide hulgas on akausaalsuse triviaalseid näiteid. Selline akausaalsus avaldub ka mustrina, kus arenevad omavahel seotud paralleelsed sündmusteahelad.

Arhetüüp on laetud sümbol. Inimlik arhetüüp on arhetüüpne vorm, mille laeng avaldub instinktina. Kuna iga sümbol on om'i abstraktsioon ning abstraktsioon omandab tähenduse kontekstis, ent arhetüübi laeng teeb sellest ka materiaalse entiteedi, siis koondub arhetüübi ümber kompleks - kompleks on arhetüübi konteksti osa, mis võimaldab seda tähenduslikult siduda kehtiva reaalsusega.

Kehtiv ehk objektiivne reaalsus on maagilise ehk hüperobjektiivse reaalsuse väikseim tervik selle subjekti naabruskonnas, kelle jaoks see kehtib. Subjektiivne reaalsus on selle reaalsuse peegeldus tema teadvuses - ideaaljuhul vahetu tunnetus, heal juhul sümbol, halvemal juhul abstraktsioon ning reeglina sarnase sümboli abstraktsioon.

Intersubjektiivne reaalsus on subjektiivsete reaalsuste kommunikeeritav ühisosa ning selle ühisosaga seotud või kommunikatsioonivahendi abil kättesaadavad osad selles osalejate subjektiivsetes reaalsustes koos objektiivse reaalsuse mõjudega.

Teadus & teadvus

Selliselt leiame maagilise reaalsuse osad, mille fantaasiarännakuid on võimalik korrata objektiivses reaalsuses. See on teadus.

Fantaasia võimaldab psühhonautikat läbi maagilise reaalsuse, kus laev - teadvus - võib saada viga või avastada aardeid; üldjuhul mõlemat. Seikluslik psühhonaut peab olema iseenda hiilgav psühhiaater, kes sõidab ettevaatlikult ning parandab ja arendab oma laeva loovalt ja tõhusalt. Za-zen, lucid dreaming või unenägude meenutamine on tähusad psühhonautika vahendid.

Kontrollitud katsetingimustes kutsume olukorda, kus psüühe leitud fantaasiad mingil kujul materialiseerida - avastada, kas meie leitud abstraktsioonid kattuvad objektiivse reaalsuse abstraktsioonidega. Tegelikult võib kogu protsessi kirjeldada nii, et püüame reise läbi maagilise reaalsuse vastavastatud osade objektiivses reaalsuses korrata või vaadelda, ajaloost avastada.

Verifitseeritav ja korratavate katsetega hõlmatud teooria on selline, mis võimaldab neid reise läbi objektiivse reaalsuse võimalikkuse korrata võimalikult paljudel võimalikult kerge vaevaga; "päris" teadus võimaldab seda kõikidele andekatele teadlastele, toetudes ennekõike juba teaduslike reiside poolt kaetud reaalsuse abstraktsioonidele ning püüdes mitte vajada neid, mida ei ole täielikult läbitud.

Teadlikkus on teadvuse peegeldus, võime käsitleda oma teadvust sümbolina - nii võime selle sümboli fikseerida maagilises reaalsuses ja rännata erinevates suundades, kus aeg ja võimalused on teiste suundadega samaväärsed. Üldiselt suudame teadvust ainult abstrahheerida ja nende abstraktsioonide erinevaid tähendusi proovida, tähendusväljas surfata.

Teadvuse täielik mõistmine sümbolina eeldaks ka kogu naabruskonna täielikku mõistmist; teadvuse naabruskonna täielik mõistmine on lihtsam, kui mõne selle osa täielik mõistmine. Ajaloofilosoof Arnold Toynbee märgib ära, et riiki ei ole võimalik mõista, sest see on sõltuv ja seotud teiste riikidega - mida suurem ja terviklikum süsteem, seda lihtsam on seda mõista; süsteemi osi eraldi mõista ei saagi.

Reisi käigus saame teha palju abstraktsioone, mis viib meid sümbolite mõistmisele lähemale. Millegi mõistmine tähendab ilmselt, et olemegi leidnud sümboli, kuhu see kuulub. Leiame abstraktsioonide ühisosi, mis moodustavad tugevaid arhetüüpe. Mõistes või uurides sümboleid, genereerime neist abstraktsioone ning otsime vastavaid seoseid, paigutades neid kontekstidesse.

Protsess avardab sümbolruumi, millest saab meie subjektiivne reaalsus. Huvitavamaid sümboleid koos reisikirjadega levitame, need kandideerivad intersubjektiivsesse reaalsusse.

Teaduse maagiline arendus

Kirjeldades teadust maagiliselt, laieneb see mõiste paratamatult ja muutub osaks millestki suuremast.

Maagia on rakendusteadus - maagilise reaalsuse suuruses ja ülevuses seiklemine võib viia kaugele, kaugele ära. Inimeseks olemine toob meid tagasi, teeb võimalikuks ainult rännakud, mis sisaldavad jätkusuutlikkust, järgmiste rännakute võimalikkust. Kuigi maagia rakendus on raskesti hoomatav, sest maagia võimalused on piiritud, maagia võib läbistada kogu elu ning muutuda peamiseks tunnetusviisiks, on maagia kui rakendusteadus keskendunud sellistele kaartidele, mis võimaldavad püsida teel ja avastada aardeid.

Maagia suurim siht on avastamine, milline on praktiseerija positsioon om sümbolis; om sümboli mõistmine on saavutatav vaikiva teadmise näol - selline teadmine ei sisalda enam midagi.

Teaduse esimene ülesanne on avastada arhetüüpseid sümboleid, mis on inimkonnale veel sedavõrd uued, et ta ei taju neis leiduvat jõudu. See muudab teaduse kuivaks sellele, kes ei suuda seda jõudu tajuda ja tõeliselt võimsaks sellele, kes suudab teadust lahendada, saavutada sellega sügavat kontakti.

Teaduse kuivuse teine aspekt avaldub selle tavapärases abstraktsuses - sümboliteni reeglina ei jõuta, vaid piirdutakse nende vaatlusega läbi ühe paradigma värava, püütakse läbi akausaalsete sidemete võrgustiku jõuda selle paradigma täieliku kirjelduseni. See seletab ka teaduse vähest mõistetavust maagilise teooriana - teadus ei ole tegelikult mõistetav. Teadus ei vii tähenduseni. Et jõuda tähenduseni, tuleb astuda teadusest üks samm edasi - otsida sümboleid.

Abstraktsioon on tegelikkuse aspekt, detail, mis kordub paljudes sümbolites. Üks abstraktsioon võib läbida mitmeid sümboleid, hõlmata neid läbi oma sisemise akausaalse olemuse. Abstraktsioon on mõistetav keeleruumis - keele kontekst annab abstraktsioonile tähenduse. Siiski ei ole selline tähendus seotud uuritava sümboli, objektiivse maailma sümboli tähendusega. Abstraktsiooni pinge ei saa läheneda sümboli pingele, sest sümbol koondab objekti kõiki paradigmasid ühte pidevasse tervikusse - sümbolis on lõpmata palju rohkem abstraktsioone, kui ühe abstraktsiooni mõistmises. Kvantiteet läheb siin üle kvaliteediks, aga see üleminek on võimalik ainult teadvuse enda kvanthüppe kaudu, see üleminek eeldab teadvuse transformatsiooni.

Kõik, mida inimene oma meeleelundite kaudu kogeb, on abstraktne. Mesilase asemel kogeme värve, helisid, liikumisi, mis on abstraktseks väravaks, mille erinevate aspektide kordumine võib meid viia ajapikku sümbolile, mis meenutab mesilast. See ei ole sugugi kindel, et mesilane siis ka meelde tuleb - meeles ei pruugi teda ollagi.

Teaduse inspiratsioon on katse läbi kogetud abstraktsioonide võrgustiku jõuda sümboliteni. Nendest sümbolitest genereerime uusi abstraktsioone ning püüame leida "strateegilised punktid" või "võtmepunktid", mille olemasolu objektiivses reaalsuses näitaks, et selline sümbol on sarnane või samane objektiivse sümboliga, mida uurime. Strateegilised punktid võimaldavad meil kontrollida katselisel teel, kas akausaalsete sidemete võrgustik, mida võiks eeldada, on ka tegelikult olemas; praktikas huvitavad meid katse puhul ennekõike kausaalsed sidemed - kas teatud olukorra põhjustamine, mida suudame luua, viib iseeneslikult olukorrani, mida võiksime eeldada, kui oleme sümbolit õigesti mõistnud. Selliselt püüame sümbolite mõistmisest tuletada tahte struktuuri ning seejärel seda tahte struktuuri kasutada, sellest tuleneb tahte kasvamine suuremaks - siit näeme, kuidas teadus on jõud, reaalse ja otstarbeka tahte areng.

Sümbolite mõistmine loob fantaasiasse uusi võrgustikke, mida püüame laiendada, kus püüame psühhonautikat harrastada. Sümbolid sobivad paljudesse erinevatesse kontekstidesse - assotsiatiivsel teel, aprioorsete assotsiatsioonide kaudu, viivad need meid maagilise reaalsuse väga erinevatesse piirkondadesse, mida kaardistame. Seejärel uurime, kas oleme sattunud piirkondadesse, mis on materialiseerunud ka meie objektiivseks reaalsuseks - võimalus selle jaoks on püüda korrata objektiivses reaalsuses rännakut, mida oleme juba läbi teinud maagilise reaalsuse vastavas osas. Selliselt on võime näha maagilise reaalsuse osi puhtalt ja assotsiatsioonivabalt, puhastatud sümbolite ja akausaalsete sidemetena, aga mitte assotsiatsioonidena, mis seovad omavahel maagilise reaalsuse täiesti erinevaid paikasid teaduse arengu juures peamine. Assotsiatsioonid on akausaalsed sidemed, mille olemuslik keerukus on sedavõrd palju suurem, et neis sisalduvat tegelikku informatsiooni on võimalik hoomata alles arenenud maagina, kes suudab hõlmata ka assotsiatsioonide endi tegelikkust ja luua nende kaudu metavõrgustikke, mis võtavad teadvuses väga palju rohkem ruumi ning viivad keerukamate võrgustikeni, mille esinemistõenäosus objektiivses reaalsuses on seega väiksem.

Mis on ebateaduslik skepsis?

Skepsis ei piirdu vaid teadusliku skepsisega - lisaks on olemas ka mitteteaduslik skepsis. Kui mitteteaduslikku skepsist nimetatakse teaduslikuks, siis saab sellest ebateaduslik skepsis.

Teaduslik skepsis peab alati vastama mitmele asjale, millele ei vasta kaugeltki igasugune skepsis, mis ennast skepsiseks kuulutab:

• See peab olema suunatud ka iseenda vastu; iga väide, mis esitatakse teadusliku skepsise raamis, peab ise vastama teaduslikkuse (kontrollitavuse, tõestatuse jm.) kõige rangematele kriteeriumitele. Ei ole olemas peaaegu teadust.

Järgnevalt toon välja levinud vead, mis teevad skepsise ebateaduslikuks.

Liialdamine

Kõige tüüpilisem, mida tehakse, on liialdamine. Väitest, et hüpotees x pole leidnud piisavalt kinnitust, saab väide, et see on ümber lükatud (või sama väite teine sõnastus, et see on ebateadus). Väitest, et millegi olemasolu pole kinnitatud, saab kindel väide, et seda ei ole olemas. Väitest, et millegi olemasolu pole suudetud tõestada x aasta jooksul või y pingutusega, mis loogikas ei näita midagi, on sellise skeptiku jaoks tõestus, et asja tõestada ei saagi.

Selline kindlus on lubatav teadlastele kui inimestele - tõesti võib teadlane eraelus lubada endale ateismi agnostitsismi asemel. Siiski ei ole ateismil tõsiteaduslikku autoriteeti - selline autoriteet on ainult agnostitsismil, olgu see siis ateimile kalduv või mitte.

Toon välja, kuidas erinevatest väidetest liialdatud versioone luua (kõikidel juhtudel on esimene väide reaalselt teadaolev - teine väide on juba mitteteaduslik ja kui seda teist väidet nimetada teaduslikuks skepsiseks, on see ebateaduslik):

Väide: Eksisteerib teooria x, mis seletab kõik meile teadaoleva selles valdkonnas ja millest ei järeldu teooria y tõesus. Võib ka öelda siis, et teooria y seletab kõiki tuntud nähtusi ja on lihtsam, kui teooria x.
Ebateaduslik lühendus: Teooria y on väär.

Siin on probleem selles, et teooria y ei ole väär paljalt selle tõttu, et leidub piisav alternatiivne teooria; tõsine teadustöö (mida teaduslik skepsis peab olema) ei saa väita, et see oleks väär. Näiteks seletas Eukleidese geomeetria pikka aega kõike sellel ajal teadaolevat geomeetrias, tundudes laitmatu ja lõplikuna. Kuitahes imelik konkreetsele teadlasele teooria y ka ei tunduks, ei ole selle lühenduse tegemise järel enam tegemist teadusliku skepsise, vaid isikliku hinnanguga.

Väide: Teooria x on loodud isiku poolt, kes on varem teinud palju avaldusi, mis on ümber lükatud. Õige on sellisel juhul ka öelda, et teooria x ei ole usaldusväärne.
Ebateaduslik lühendus: Teooria x on ebateadus.

Paljalt autori taustast ei piisa, et kuulutada mingit teooriat ebateaduseks. Tuleb lihtsalt öelda, et see ei pärine usaldusväärsetest allikatest või et selle teooria loonud teadlane on ennast varemalt diskretiteerinud.

Väide: Eeldame, et x on teooria, mille autor on y. Kui me ütleme, et "y ei ole usaldusväärne" selle asemel, et öelda, et "x on väär", siis ei ole meie väide piisavalt veenev ja inimesed võivad astuda kultusse z.
Ebateaduslik lühendus: x on väär.

Siin püüab teadlane oma teaduse autoriteeti otseselt kuritarvitada - isiklikud poliitilised kaalutlused viivad teda selleni, et teha ebateaduslik avaldus. Sellisele järgneb tihti üks, siis teine, kuni teadlane püüabki serveerida ka oma isiklikke poliitilisi vaateid toetavat demagoogiat teadusena. Tegelikult saab teadlane küll öelda, et x on väär, aga seda mitte teadusliku skeptitsismi sildi all. Mina isiklikult väldin selliseid kategoorilisi väiteid - väide koos korrektse aluse ja tõesushinnanguga on midagi muud, kui väide, mida on võimalik ümber lükata. Me ei saa eeldada inimeselt sellist lollust, et ta teades, et y ei ole usaldusväärne, usuks, et x'i tasub uskuda, ilma seda kontrollimata. Siin on teadlane pigem mugav, püüdes anda oma mitteteaduslikule väitele harjunud autoriteeti - ja diskrediteerides seeläbi teadust, vähemalt sel määral, mil määral ta seda esindab.

Väide: Eeldame, et x on teooria, mille kinnituseks puuduvad faktid, ent mis tundub igapäevakogemusest teadlasele, kes tunneb põhjalikult valdkonda, mittekehtivana. Siin saab öelda, et see teooria ei ole tõepärane.
Ebateaduslik lühendus: x on ümber lükatud.

See püüab minna sellest, et x ei ole tõestatud hoolimata märkimisväärsest pingutusest, teha kohe üleminekut väitele, et x on ümber lükatud. X päris kindlasti ei ole ümber lükatud ja see on fakt; küll aga on veenvalt näidatud, et see ei ole tõepärane ja tõepärasem on näiteks väide, et see on väär. Siiski ei saa teaduslik skepsis väita, et kuna see väide, et see on väär, on väga tõepärane, oleks see tõene - kuitahes tõepärane väide ka ei oleks, on teaduslik öelda, et see on tõepärane ja mitteteaduslik öelda, et see on tõene. Teadus teeb teravat vahet, sellepärast see ongi teadus - ja teaduslik skepsis on teadus, see on teadusliku protsessi osa.

Kirikute moodustamine

Tihti püüab ebateaduslik skepsis jagada inimesi "kirikutesse" ehk siis usupõhistesse organisatsioonidesse. Kirikutes pole midagi halba, ent kirikusse kuulumist ei saa nimetada teaduslikuks skepsiseks - seda saab teadusliku skepsisega ainult põhjendada.

Toon mõningad näited kaalutlustest, mis tekivad, kui skepsis moodustab kirikuid.

Tema ebateaduslik teooria on väär. Kui ma tunnistan, et selles olulises punktis oli praegusel juhul siiski tal õigus, siis tõstan tema autoriteeti ja langetan enda oma, järelikult ma seda tunnistada ei saa.

See ei ole teaduslik, vaid poliitiline kaalutlus. Selline kaalutlus moonutab paratamatult fakte ja ei ole teaduslik; tõeliselt teadusliku inimese jaoks diskrediteerib see ainult seda, kes sellest kaalutlusest lähtub. Kui nimetada sellist kaalutlust teaduslikuks skepsiseks, on see ebateaduslik skepsis.

Tema ebateaduslik teooria on väär, aga ta suudab näidata suurt osa sellest valguses, kus see on väga tõepärane ka inimese jaoks, kes tunneb valdkonda; selle osa on ta eraldi välja võtnud ja seda tõendanud. Samas väidab ta sellele lisaks, et Jumal on olemas. Järelikult tuleb näidata, lähtuvalt teadusliku skepsise väitest, et Jumalat ei ole, et tema teooria on väär.

Viga on siin selles, et see käsitleb teaduslikku skepsist kirikuna, mida juhivad ateistid. Seda esiteks. Lisaks on siin teine viga - see püüab, taaskord, teha usaldusväärsuse puudumisest tõesust. Lisaks on sellisel juhul tihti tehtud psühholoogiline viga, kus teadlane püüab kahandada müstiku autoriteeti, püüdes näidata, et müstikul ei ole milleski õigus - korrektne teadlane ei tee seda, seda teeb sisemiselt ebakindel ja võimetu teadlane, kes tunneb ennast sellisel mitteteaduslikul pinnal kindlamalt, kui teaduslikul. Ta ei tohiks öelda, et tegeleb hetkel teadusliku skepsisega - isegi, kui tema veendumused on kujunenud välja tema või kellegi teise skepsise praktiseerimise käigus.

Kui mõni ebateaduse esindaja osutub petiseks, siis on see piisav põhjus tema väidetele ja teooriatele rohkem mitte tähelepanu pöörata - siiski ei ole see põhjus midagi tema väidetest niisama vääraks nimetada; võib öelda, et tema jutt ei ole huvipakkuv. Arusaadav, et valetajate jutt on tihti vale - aga teadust ei tehta nii, et uurida suurt hulka valetajaid ja lugeda nende poolt väidetu teaduslikult ümber lükatuks. Mõnikord väidavad valetajad teistelt kuuldud asju, mis nende valesid toetavad; mõnikord panevad nad lihtsalt kogemata pihta.

Mis tegelikult teooriaid ümber lükkab

Et teooriat ümber lükata - mis ei ole alati võimalik ka siis, kui teooria on väär, ent ktihti siiski on -, tuleb teha üht järgnevast:

Näidata, et see ei ole sisemiselt konsistentne. Leida sisemised vastuolud ja nende olemasolu tõestada; seega on teaduslikult tõestatud, et teooria on väär - selline tõestus kehtib nii palju, kui palju kehtib loogika, ent kaasaegne teadus just nii palju kehtida saabki ning on usutav, et see on 100%.

Näidata katseliselt, et see ennustab sündmust x olukorras, kus toimub sündmus y. See tõestab vea.

Loomulikult iga teadlane parandab vead teooriates, kui neile viidata, ning uurib valdkonda edasi ja püüab oma ülesannet siiski lahendada. Nii teevad tänapäeval ka müstikud, kuigi seda ei teinud vanasti kirikud - paljud teadlased tunnevad selle ees ebakindlust, mis põhjustab ägestumist ja katset asja ebateaduslikult maha teha,kuna nad on sisemiselt veendunud, et see on väär; selline sisemine veendumus omab ilmselgelt tihti alust, ent see ei anna veel põhjust seda teaduslikuks nimetada. Isegi inimene, kelle sisemised kindlad veendumused pole teda elus kordagi petnud, ei saa seda nimetada tõestamiseks, kui miski on neist lähtuvalt tõene - teaduslik on ta ainult seni, kuni ütleb, et tema suurele hulgale kogemustele ja laiaulatuslikele teadmistele toetuv sisemine veendumus on selline, et see asi on väär.

Kokkuvõte

Kindlasti püstitame me hüpoteese, lähtudes nende tõepärasusest. Põhjalikult kontrollitud hüpoteesidest saavad teooriad - loogikas on teooria midagi tõestatut, füüsikas on see kõikidele katsetulemustele vastav tervik ja psühholoogias või eriti sotsiaalteadustes on see lihtsalt väga palju veenvat kinnitust saanud selgitus mõne asja toimimise kohta. Teame selliseid eristusi sisemiselt. Siiski ei nimeta me psühholoogiateooriat naljalt tõestatuks, ka füüsikateooria on katseliselt kinnitatud ja mitte tõestatud. Kuni meie lause näitab täpselt, milline on selle alus, oleme teaduslikud - väites midagi faktiks, mis on teaduslikult võttes lihtsalt äärmiselt tõepärane, oleme ühe kvanthüppega teadusest väljaspool; ei ole olemas "peaaegu teadust", mida peaaegu et teaduslikuks võiks nimetada ja lõpuks nimetamegi - on olemas teadus ja mitteteadus. Loogikas ega matemaatikas ei ole lubatud veamäära.

Meie keeles on mitmeid lausevorme. "Ma kõnnin" on kindel kõneviis; "ta kõndivat" on kaudne. Selliselt näitab keel ise, kas inimene on midagi isiklikult kontrollinud või usaldab kedagi teist. Teaduses on selliseid "kõneviise" või lausevorme palju rohkem - selleks, et väljendada erinevaid kindlusastmeid, erinevaid kinnitusi. Korrektne teaduslik skepsis lähtub neist ja ei püüa anda mõnele tõepärasele väitele teadusliku tõe autoriteeti - kui miski on teadlase arvates väga tõepärane, siis see väide annab sellele juba palju teaduslikku autoriteeti; seda natukest lisa, et kuulutada see kindlaks, ei saa ta teha - sellega teeks ta ennast automaatselt ebateadlaseks või selles olukorras oma teaduslikku autoriteeti kuritarvitavaks, vastutustundetuks teadlaseks.

On ka väga suur erinevus, kas miski on teaduslik või lihtsalt teaduslikest teooriatest lähtuv.

Teaduse multikultuursus ja tõestuste relatiivsus

Tahaksin kirjutada teaduse "hajusjuhtimisest" ehk sellest, et teaduses ei ole keskset autoriteeti - sellisel juhul ei oleks see enam teadus.

Teoorias on tõsiselt teaduslik inimene see, kes ei usu midagi, nägemata tõestust ega usu ka ühegi väite vastandväidet, nägemata tõestust. Samas hindab ta juhtudel, kus ta ei usu üht või teist, eri poolte argumentide tugevust ja varjatud eeldusi, kontrollides põhjalikult kõiki tõestuskäike. Teaduslik skeptik ei püüa seega ideaalis veenda kedagi näiteks jumala olemasolus või mitteolemasolus (kuni tal pole kindlaid andmeid), küll aga selles, et kummagi poole tõestused ei ole kindlad. Viimase aja vaidlused on mind viinud seisukohale, et selliseid tõsiselt teaduslikke ja skeptilisi inimesi on väga vähe. Paljude inimeste skepsis piirdub sellega, et nad usuvad midagi - millele on üldiselt ka veenvaid tõendeid - ja ei usu midagi muud; kui keegi tahab midagi nende uskumustes muuta, siis nad leiavad kõik vead teise inimese argumentides ja jäävad lõpuks enda seisukohale täiesti kindlaks, pidamata vajalikuks seda tõestada. Näiteks võivad nad eeldada, et millegi mitteolemasolu on tõenäolisem, kui selle olemasolu, ning uskuda seega kindlalt mitteolemasolu, pidamata vajalikuks seda tõestada - enda vähest skepsist tõestavad nad sellega, et tituleerivad olemasolu väitja, kes väidab, et tal on veenvaid isiklikke ja demonstreerimatuid tõendusi, valetajaks, mitte ei näita veenvalt, et sellise inimese tõestused ei ole teaduslikult kindlad, mis puudutab asjade tõestamist üldtunnustatud teadmiste pinnalt. Selline poolik skepsis on parem, kui mitte midagi - aga kindlasti mitte piisav. See on parem, kui lihtsalt suvaliste asjade uskumine. Siiski on sellel palju ühiseid jooni kindla usuga falsifitseerimatusse, mis nõuab tõendeid asjade mitteolemasolu kohta - puhtfilosoofiliselt on need kaks asja üks ja sama, kuni ei ole veenvat tõestust, et mitteolemasolu on loogikaliselt erinev kvaliteet olemasolust. Seda see ei ole - loogikaliselt eksisteerivad väited ja need väited võivad olla kas tõestatud või mitte tõestatud ehk siis aksioomidele taandatud või mitte taandatud.

Jõudsin kindla veendumuseni, et teaduse areng on tegelikult lähtuv kahest asjast:

• Inimesed, kellel on mingit laadi empiiriline informatsioon - selleks on kas katsed või kogemused, mis on võrdväärsed ja mille väärtus seisneb mõõtmise täpsuses ja kindluses, mitte selles, kas tegu on konkreetsel juhul katse või kogemusega.
• Nende inimeste omavahelised vaidlused ja väitlused, mis moodustavad teaduslikke kollektiive, kellel on ühised alused.

 Kellegi teaduslikkus on seotud sellega, kui selgelt ta tajubhüpoteeside kindlust (pädevust teooriatena) vastavalt endale kättesaadavale empiirilisele informatsioonile.

Inimestel on võimalus jõuda uue informatsioonini. Korratav katse on algoritm või meetod, mis võimaldab saavutada teatud kogemust. Iga katse on korratav mingile osale populatsioonist - neile, kellel on selle mõistmiseks vajalikud teadmised ja selle läbiviimiseks vajalik aeg, osavus ja tehnoloogia. Kuna teatud osa elukogemusest on pea kõigil ühine, siis see ei vaja tõestamiseks eraldi katseid, samas mõne informatsiooni algse kindlusega edastamine vajab väga kavalaid ja keerukaid katsemeetodeid.

Teoreetilisel teadusel on kolm peamist suunda:

• Leida võimalikult väike hulk võimalikult lihtsaid aksioome, millest oleks võimalik tuletada muid aksioome; leida meetodid, et tuletada ühtedest tuntud aksioomidest teisi - et kõik, kellel on puudu otsene alus ühe aksioomi uskumiseks, saaks selle tuletada ikkagi teistest. Selliste aksioomide terviklikke kogumike hulkasid kutsutakse teooriateks; teooria alusteks võetakse võimalikult väike ja lihtne grupp aksioome, millest saaks võimaluste piires tuletada kõiki muid.
• Leida võimalikult odavaid ja kättesaadavaid meetodeid, et tõestada aksioome, et iga soovija saaks vajalikud katsed võimalikult kergesti ise läbi viia. Seega on sama oluline, kui miljardi dollari meetodite leidmine korratavateks katseteks, sama oluline, kui geeniust nõudvate katsemeetodite leidmine, ka odavate ja kõigile arusaadavate katsemeetodite leidmine. Katsed on ideaalis mõttelised ja ei võta aega ega suuremat pingutust, aga pädevad ka sellised, mis nõuavad aega, pingutust ja tegevust; enam-vähem pädevad ka need, mis nõuavad palju ressursse või teadmisi, ent teaduse areng püüab need taandada lihtsamateks katseteks, millega saaks sama informatsiooni.
• Ehitada tuntud alustele võimalikult terviklik ja suurt osa reaalsust hõlmav teoreetiline aluspõhi, mille abil saaks vastata võimalikult kergesti võimalikult suurele osale olulistest küsimustest; ideaalis peaks saama kiiresti vastata kõikidele küsimustele, tuginetes ainult aksioomidele ja loogikale.

See tekitab olukorra, mida on raske märgata - kuna kontrollitavatest katsetest kaugeltki mitte kõik ei ole kontrollitavad kõikidele, siis tuleb teaduses mängu siiski ka teatud kollektiivsus - teadlased moodustavad kollektiive, mille piires kehtivad üksteisele oluliselt vähem kindlad nõuded, kui neile, kes jäävad kollektiivist välja. Sellised kollektiivid moodustuvad piisava hulga ühiste aksioomide pinnalt - sarnase empiirilise baasi ja sarnase loogika pinnalt.

Enamus teadusest ei ole kontrollitav kaugeltki kõigile. Kellel jääb puudu teadmistest, kellel mõtlemisvõimest, kellel rahast ja tehnikast, kellel salastatud materjalidest (näiteks tehnoloogia vallas), kellel isiklikust kogemusest, kellel võimetest või elukohast uuritava nähtuse lähedal.

Selliste kollektiivide teke ja hõõrdumine on paratamatu - selleni välja, et võib olla mitmeid kollektiive, kes on üdini empiirilised, aga ei suuda teineteisele asju tõestada, sest alused erinevad. Tõestamine on võimalik ainult ühiste aksioomide pinnalt. Ühised aksioomid tulevad ühistest empiirilistest andmetest.

Ebateaduslik ja religioosne on selliste kollektiivide katse teineteise väiteidvaletamiseks lugeda, kui need ei ole nende alustelt tõestatud - nende alustele taandatud. See on suur töö viia asju teiste jaoks, kellel ei ole ligipääsu samadele kogemuslikele andmetele, tõestatavale kujule; see võtab reeglina aega väga kaua. Lisaks empiirilisele kogemusele loeb tehtud järelduste hulk - iga järeldus võtab aega ja kui enda empiirilistelt alustelt saabki jõuda teise inimese empiiriliste alusteni puhtalt loogikaga, siis see on töö ja iga samm sellest nõuab aega, huvi ja ettevõtmist. Inimene, kes on juhuslikult näinud vulkaanipurset, omab laiemat empiirilist infot neist, kes ei ole - tema jaoks on see, et vulkaanipursked eksisteerivad ning paljud nendega kaasnevad nähtused sisuliselt aksiomaatilised, teiste jaoks on vaja keerukate teooriatega näidata vulkaanipursete võimalikkust ja põhjuseid, et neid selles ära veenda.

See tähendab seda, et teadus eeldab sallivust ja on olemuselt multikultuurne nähtus - eri kultuurid ja subkultuurid, erineva kogemusliku baasiga inimeste liidud, uurivad aktiivselt seda, mida teised veel oma silmaga näinudki ei ole ja ehk ei näegi kunagi; vahel ei saagi asju kõigile tõestada ja seljuhul tuleb erineva subkultuuri olemasolu lihtsalt aksepteerida.

Eksisteerivad ka ebateaduslikud kollektiivid, mille uurimismeetodid on vigased või mis ei taotlegi tõde. Kuidas selliste halba mõju vähendada? Kuna kunagi ei ole kindlat viisi kontrollida, kes ajab õiget asja ja kes mitte, kuni ei esitata väiteid, mis on empiiriliste andmetega otseses vastuolus - ja viimast võib vältida ka petis -, siis siin lollikindlaid meetodeid ei ole. Tähtis on näidata selgelt, et mingit kinnitust teise poole andmetele ühe poole aksioomide pinnalt ei ole; tähtis on lükata ümber väited, nagu oleks tema väited sinu teadusharu aksioomidest tuletatud, kui keegi midagi sellist väidab; tähtis on näidata ära kõikvõimalikud vastuolud, samuti küsitavused. Tähtis on teha katsed asjade suhtes, mis nende teiste teooriates on kontrollitavad. Tähtis on näidata ära ka see, et ühel teadusel on kontrollitav ja kindel praktiline väljund, aga teisel tundub mitte olevat. See annab tegelikult õigetele teadustele jõu ja autoriteedi, mida ebateadusel ei ole - või marginaalsetel ja raskesti usutavatel, aga siiski tõestel teadustel. Kedagi ei saagi, jäädes korrektseks, sellisel juhul otse valetajaks nimetada - ja seda ei tohigi teha. Ta ei pruugi seda olla ja siis oleks see tahtmatu laim. Rääkides paljudest sensitiividest ja auranägijatest - kui nad siiski näevad neid asju, siis on vaenulik hoiaks otsene diskrimineerimine; see on usulistel ja kultuurilistel alustel diskrimineerimine ja selle vastu võitlemiseks on väga head põhjused. Tuleb saavutada see, et inimesed ei usuks mingit jama - aga mitte selle arvelt, et teatud inimesed ja teatud tõed saavad diskrimineeritud, kui selleks ei ole otsest ja tõestatud alust. Vaja on lihtsalt näidata väga selgelt, mis mida kinnitab ja mis mida ei kinnita - inimesed saavad teha omad järeldused; siiski tuleks propageerida just neutraalset suhtumist erinevustesse.

Kuidas sellist grupistumist vältida? Teaduse uute suundade puhul on selline grupistumine loomulik ja paratamatu; samas ka nende suundade puhul, mis nõuavad vähestele inimestele kättesaadavaid kogemusi, isikuomadusi või muid infoallikaid, et neid kontrollida. Tuleb teha tõsist tööd, et võtta kaheldavaid, aga kellegi poolt usutavaid või tema kogemustega kooskõlas või neist lähtuvaid väiteid ja hüpoteese ning püüda neid tõestada järjest laiemalt levinud aluste pinnalt. Iga alus, aksioom, on teaduses filosoofiliselt võttes võrdne - ja alused on eri inimestel erinevad. Teatud aluste kontrollimiseks on leitud oluliselt üldisemalt kättesaadavaid meetodeid (korratavaid katseid), kui teiste jaoks - seega tuleb kas leida ka nende teiste jaoks korratavad katsed või siis proovida neid tõestada nende korratavate katsete pinnalt, mis olemas on. Olukorras, kus pool inimkonda saab teha ühte katset ja teine pool teist, aga mitte keegi mõlemat, ning mõlemad katsed tõestavad ühe aksioomi, mille pinnalt saab tuletada teist väidet, tuleb leida tõestused mõlemas suunas - et mõlemad pooled saaks endale kättesaadava info põhjal veenduda teise poole väites.

See näitab, et teadus on sotsiaalne ettevõtmine - selle meetodid on tugevad, ent tööd tuleb teha, pidades silmas paljusid sotsiaalseid faktoreid. Tõestused on olulised, ent need ei puuduta kõiki inimesi, vaid ainult neid, kellel on vastav empiiriline info ja kõik muu kontrollimiseks vajalik olemas. Et muuta teadus kollektiivseks, tuleb leida väga erinevatest vaatepunktidest ja kogemustest lähtuvaid viise samade asjade tõestamiseks - ja see on see, mis jäetakse kahe silma vahele, käsitledes teadust, nagu ühte tervikut; selline käsitlus, seega, on sügavalt vale. Teadus ei ole üks tervik, vaid süstemaatiline ettevõtmine, et jõuda teadmistes võimalikult suure kindluseni ning levitada neid teadmisi võimalikult suures ulatuses, lähenedes seega kollektiivselt tõele ja omandades võimet teha tõest lähtuvaid otsuseid ja valikuid. Selle kõige käigus on oluline respekteerida teisi osapooli, kes tegelevad arusaamatute ja kättesaamatute asjadega - ja see on tõesti tähtis.

Õppimise põhialused

Õppimise oskus on esimene oskus, millest sõltub kõik muu.

Õppimise meetodid

Õpitakse täiesti erinevatel viisidel:

• Kogemuste omandamine ja läbi töötamine - et õpitust oleks mingit kasu, tuleb seda pidevalt siduda kogemusega. Kogemus on kõikehõlmavam, kui teooria, ning näitab reaalselt ära puudujäägid senistes teadmistes. Vaja on valida hoolega väljakutseid, võtta need vastu ning töötada läbi. Kui kõik kolm on hästi teostatud, siis on kogemusest õppimine toimiv. Tuleb ka loobuda väljakutsetest siis, kui selgub, et need ei olnud mõistlikud valikud.
• Eeskujude valimine - et õppimist kiirendada, on koos väljakutsetega vaja valida ka eeskujud. Eeskuju on inimene, kes sarnases valdkonnas häid tulemusi suudab saavutada. Eeskujusid on mitut liiki. Esiteks ajaloolised eeskujud ja muud eemalasuvad eeskujud - tutvudes nende endi poolt kirjutatud tekstide ning samas nende elulugudega on võimalik aru saada olulistest punktidest õppimise juures. Teiseks isiklikud tutvused - ilmselt jäävad nad kõvasti alla ajaloolistele eeskujudele, ent valides endale keskkonna, kus oleks inimesi, kes on võimekad; sõbrad, kes oleks võimekad jne.. ning ennekõike tajudes selgelt, kes on milles ja kui võimekas ja tajudes selgelt enda oskuste suhet nende omadega, on võimalik õppida lähedasest eeskujust - inimeste valik on väiksem, ent samas saab neilt palju rohkem infot.
• Koolis õppimine - valdkonna alustega saab tutvuda ka nii, et läbida selle jaoks välja töötatud programmi. Ka sellele tuleb läheneda sisuliselt - kes on need inimesed, kes õpetavad ning millist informatsiooni nad pakuvad. Kool on mitmekülgne õppimisallikas, ent seda ei tohiks käsitleda kuidagi põhimõtteliselt eraldiseisvana - sisuliselt kuulatakse seal siiski teatud inimesi ja täidetakse teatud ülesandeid; paljudel juhtudel võib, kui selleks on võimalust, edukas firmas töötamine olla tulemuslikum, mis puudutab reaalseid oskusi ja teadmisi ning ülesannete tõsidust ja nende hindamismeetodite lähedust reaalsele teostuse kvaliteedile. Kool seostab mitmeid muid õppimise meetodeid, ent kool kui selline ei ole õppimise meetod.
• Teoreetiline õppimine - hea teooria tundmine suurendab võimalust uudseid lahendusi leida. Praktika kirjutab ette kindlad olemasolevad lahendused, ent ei pruugi anda ülevaadet nende lahenduste tagamaadest. Teooria püüab haarata kõiki tagamaid ning pakkuda mõttelist ruumi, kust saab teatava pingutusega (ja see eeldab loovat annet) tuletada uudset praktikat, mis võib hetkesituatsiooni sobida paremini - ja reeglina sobibki -, kui mõni välja töötatud üldine praktika. Teooria hea tundmine annab inforuumi, mis võimaldab paremini praktikaid luua ja valida. Teooria arendamine, faktide kokku viimine ning tugeva teoreetilise aluspõhja loomine on eeldus selleks, et olla võimeline mingil määral paindlikult alasid vahetama ning erinevaid ülesandeid täitma, kus alati pole eeskuju või kogemust võtta.
• Loomise kaudu õppimine - loovus on oskus õppida ilma ühegi välise allikata. Üldiselt peab praktilise loovuse jaoks olema hea teoreetiline aluspõhi, arendatud mõtlemisvõime ning ka üksjagu erinevat praktilist kogemust. Loovus on siiski meetod, mis teeb eimillestki midagi - võimalik on leida uudseid lähenemisi, mis sobivad kokku hetkeolukorra erinevate aspektidega.

Materjali kvaliteet

Õppimise puhul on esmane materjali kvaliteet. Kui õppematerjalis on vigu, liiga palju sõnu lihtsa asja kohta (või liiga vähe sõnu keeruka kohta), kui see korrutab seda, mis on juba selge või jätab mainimata asju, mis ei ole selged, ent mis õppematerjali koostaja arvates peaksid selged olema - kõikidel nendel juhtudel õppimine aeglustub. Ka siis ei ole materjaliga midagi teha, kui selle koostaja ei olnud tegelikult väga andekas, laia silmaringi ning täpsete teadmistega valdkonna loovgeenius. Õppematerjali puhul võime nõuda autorilt seda, et ta oleks parim - sest pea iga valdkonna parimad on andnud välja õppematerjale. Samuti võiks materjal olla ülevaatlik ja teemat laialt käsitlev jne...

Inimeste kvaliteet

Õppimise puhul on esmane valida keskkonnad ja inimesed, kes oleksid valdkonnaga hästi kursis ja oskajad. Reeglina saab sellistelt inimestelt, kui nad teavad, millega parasjagu tegeled, viiteid ja soovitusi, mida ise ei oskaks kuskilt otsida - selle jaoks on vaja lisaks ajaloolistele geeniustele, kes ei tea sinust midagi, õpetajateks tihti ka reaalseid inimesi, kes saavad anda ka tagasisidet. See väärtustab tööd loovas kollektiivis.

Huvi olemasolu

Ilma isikliku huvita ei tasu materjali kätte võtta. Enda huvi tasub laiendada - see on õppimise üks keerukas ülesanne, kuidas areneda nii, et tekiks huvi võimalikult paljude asjade suhtes. Huvi ongi see energia, mis õpitu kuivadest kontseptsioonidest elavaks reaalsuseks muudab, samuti on huvi väga hea teejuht materjalide ja valdkondade valikul. Inimene, kes ei ole endas huvi arendanud, ei suuda reeglina suurt midagi õppida.

Huvi ei ole konstant - huvi tuleb ja läheb. Võid olla hommikul ühest asjast väga huvitatud, ent õhtul pakub pinget juba miski hoopis muu. Suutlikkus enda huvide mustris orienteeruda ning muuta õpitavat materjali pidevalt vastavalt huvide muutumisele tagab kõige suurema õppimise üldkiiruse - näiteks huvitab mind matemaatika kõige sügavamalt umbes korra aastas nii kuu aega; kui suudan selle aja vabastada ja sisustada matemaatika õppimisega, siis suudan õppida kordades rohkem, kui siis, kui jaotaksin täpselt sama aja ühtlaselt aasta peale laiali. Huvi on seotud motivatsiooniga - ilma motivatsioonita ei saa midagi teha. Motivatsioone on palju erinevaid , on erinevad motivatsiooni liigid, ning huvi on õppimise motivatsioon - kui huvi tekib, siis tuleb seda kohe ka ära kasutada ja mitte suruda ennast tegema midagi muud, mille jaoks hetkel motivatsiooni ei ole. Elu sunnib alati tegema teatud oluliste asjadega, ent inimene, kes elab oma elu natuke suuremas plaanis ja kellel on enesearengu projekt, mille eesmärgid on alati aastatepikkused, see peab suutma kogu elulise möllu sees ka enda motivatsioonirütmidega arvestada ja sellest lähtuvalt saavutada sadu kordi suuremat produktiivsust näiteks õppimises.

Seega - et saavutada produktiivsust, tuleb võidelda enda elurütmid pisut lahtiseks ja vabaks, seejärel kasutada ära loomulikke motivatsioonimustreid, et teha iga asja siis, kui selleks on kõige rohkem energiat. Motivatsioonihoog, mis on kulutatud valele asjale, on kaotatud - see vale asi on tehtud halvemini ja samas ei ole võimalik tagantjärele ka seda motivatsioonienergiat kasutada.

Õpitava materjali valik

Sadades kordades muudab produktiivsust ka see, kas õppida suurtes kogustes jama või valida välja väike hulk fakte, millest saab tuletada paljut muud ja mis on tegelikult oluline. Suur osa õppematerjale sisaldavad väga suurt kogust müra - näiteks võib mõni õpik kulutada viis või kümme lehekülge, et tuua mingeid triviaalseid näiteid või keeruatada fakti ümber, millest olen juba aru saanud. Sellisel juhul, kui iga viie lehekülje järel on üks oluline fakt, võiks viiesajaleheküljelise õpiku asemel panna kirja sada fakti - umbes kümme lehekülge. Produktiivsuse erinevus - viiskümmend korda. Reeglina on erinevus kvaliteetse ja ebakvaliteetse materjali vahel isegi suurem.

Seega on õppimise produktiivsuse oluline näitaja oskus valida materjale. Seega ei ole kaotatud aeg see, kui teha endale täpselt selgeks, millised autorid on head, millised teadusvaldkonnad seda konkreetset teemat kõige paremini kasutavad, milliseid lehekülgi üldse lugeda. Näiteks, kui mina õpin uut programmeerimiskeelt, siis ma loen läbi manuaalist keskeltläbi 1-5%. Ülejäänu suudan ma enda eelteadmiste ja kogemuste pinnalt ise tuletada või tean täpselt, kust seda otsida - nii saan üldjuhul suurema koguse infot, kui keegi, kes manuaali läbi luges, kuna mina lugesin väikse osa, jätsin kõik meelde ja sidusin kohe enda eelneva praktikaga. Siiski, oleks ma valdkonnas algaja, peaksin läbi lugema terve manuaali. Ent omandades kogemusi, tean ma täpselt, mida vahele jätta - ja seega on tulemus nii minu, kui manuaali läbi lugeva inimese puhul oskus seda keelt kirjutada või tööriista kasutada, ent mina olen kulutanud kuni sada korda vähem aega. Nii kulub mul programmeerimiskeele õppimiseks tihti kaks-kolm päeva, et oma asjad seal küllaltki vabalt ära teha; kes õpib oma esimest või teist keelt, sellel võib kuluda üle poole aasta või isegi mitu aastat, et seda enam-vähem kirjutada; mõne programmeerimiskeele läbi ja lõhki tundmiseks kulub mul ka muidugi üksjagu aega, ent võrreldav on just enam-vähem sama elementaarse taseme saavutamise kiirus (et osatakse lihtsamad asjad kiiresti ära teha). Siiski õppisin ka oma esimese keele üsna produktiivselt, kuna tundsin muid seotud valdkondi - ent sellel juhul õppisin manuaali siiski pähe ja lugesin mitu korda läbi. Ent, mida öelda tahan - praegusel hetkel on minu jaoks põhioskus, mida arendada, siiski oskus valida välja õiged 1-5% manuaalist, mis mu kõige kiiremini teemasse sisse viivad, ning ignoreerida muud.

Google kasutamise oskus kuulub ka siia, ent sellest võiks palju kirjutada.

Diagonaalis lugemise oskus

Väga paljudes õpikutes on vähe fakte, mida peame juurde saama, ent need faktid on seal siiski olemas ja kvaliteetsemat materjali ei ole võtta. Siis tuleb osata lugeda diagonaalis ja jääda seisma õigetel kohtadel - ka see annab võrreldes õpiku läbi töötamisega mitmekordse või kui infot on seal vähe, siis mõnesajakordse produktiivsuse kasvu.

Materjal peab olema võimetekohane

Mainin korduvalt, et osa materjali keeruatab liiga palju ühe fakti juures, osa materjali jällegi ei anna kõike vajalikku infot. See ei ole matejali viga, vaid valiku viga - materjal peab olema võimetekohane, kirjutatud mulle sarnase tausta, eelteadmiste, võimete ja oskustega inimesele. Seega võib olla väga vale valik alustada materjalist, mille on enda jaoks välja valinud ja ülima rahuloluga läbi lugenud minust palju rohkem või vähem andekas inimene. Ehkki, kui võimekam inimene valib vähem võimekale materjali, mis on valitud tema võimetele vastavalt, siis on see üldjuhul sobiv materjal.

Kui materjal ei ole võimetekohane, võib produktiivsuse kasu ulatada mõnest korrast lõpmatuseni - väga üle võimete materjal või selline, kus on ainult juba teadaolev, võib tähendada seda, et materjali läbitöötamise tulemus on null, midagi ei õpitudki.

Õppimises on vaja suurt plaani

Üks pool õppimise produktiivsusest on info omandamise kiirus - teine pool on see, et see info vastaks sellele, mida elu jooksul reaalselt vaja on. Loomulikult, kui meil on rohkem infot, siis korraldame oma elu sellele vastavalt ja meil ongi vaja rohkem infot - siiski on võimalik kulutada suur hulk aega asjade õppimisele, mida vaja ei ole mitte kunagi.

Samas ei tähenda see, et ei tuleks avardada silmaringi ja õppida paljusid asju - üldiselt on avar silmaring vältimatu eeldus, et tunda ära, mida võiks vaja olla, ning kulutada nendele asjadele aega süvitsi. Siiski on võimalik kulutada palju aega, et töötada läbi materjali, millest saadav kasu elu jooksul on nulli lähedane. Ja see on väga keerukas omaette oskus, mis jääb selle teksti skoobist kaugele välja.

Eelduste arendamine

Õppimise produktiivsust suurendavad harjutused, mis arendavad inimese abstraktseid omadusi. Näiteks - loovus,ülesannete lahendamise abstraktne võime erinevatel teemadel või muu. Näiteks mõistatuste ja puslede lahendamine ei anna tihtipeale otseselt mingeid kasulikke teadmisi, ent see võib olla käepäraseim viis arendada üht või teist võimet või omadust, mis on kasulike teadmiste omandamiseks vajalik. Näiteks inimene, kes ei ole lahendanud matemaatikaülesandeid ja teinud endale selgeks suurt kogust teoreetilist materjali, ei ole võimeline lugema tõsiteaduslikku teksti - selle asemel, et lugeda paarikümne leheküljeline teaduslik tekst, mis matemaatika keele vahendusel asja väga täpselt ja üleüldiselt edastab, loeb ta sama teksti kohta käiva kahesajaleheküljelise populaarteadusliku raamatu, mis annab asja edasi pealiskaudselt ja mitte täielikult. Loomulikult on hea laia aluspõhja luua just nimelt populaarteaduslike raamatutega, kust saab igat laadi viiteid, vihjeid ja muud kasulikku - ent siiski peab matemaatikaoskus ajaga arenema, et õppimisvõime kasvaks. Matemaatikaoskus ongi teadusliku õppimise võime.

Bioloogia

Õppimise juures on kaks olulist asja, mida tasub tunda, mis jäävad sellest tekstist väljapoole:

• Psühholoogia ja inimese tundmine - head psühholoogiateadmised ja arusaam sellest, kuidas inimene töötab, annavad lõputult inspiratsiooni selle kohta, kuidas täiustada enda õppimisvõimet. Näiteks õppimiseks soodsate aegade leidmise kohta või selle kohta, millistes meeleoludes on hea õppida. Kogemusest õppimist võimendab psühholoogia tundmine tohutult - tegelikult omandavad paljud inimesed kogemusi, mida nad tegelikult läbi ei tööta (so. nad küll kogevad, aga nad ei omanda kogemust), mis põhjustab ka korduvaid ühelaadilisi kogemusi või hullemal juhul korduvaid väga sarnaseid kogemusi sarnase negatiivse lõpuga - see võib näidata mitmeid asju, ent sageli tähendab see lihtsalt seda, et kogemust tegelikult omandatud ei ole.
• Organismi võimekuse arendamise meetodid - toitumine, füüsiline pingutus, unerütmid ja palju muud sellist võivad orgaaniliste eelduste tõstmise kaudu inimese õppimisvõimet tema bioloogilise kiiruse kaudu jällegi kordades tõsta või langetada. Näiteks võib inimene elada mingis udus, kus õppimine ei olegi võimalik - kasvõi mõne sellise rahusti mõju all, kuna ta ei tule toime enda arendamisega, või pidevas depressiooniseisundis, mis täiesti halvab mälu ja paljude asjade õppimise võime. Samas võib inimene elada kirkas, elavas ja väga tähelepanelikus seisundis, kus on võimalik õppida pea igal sammul ja näha kiiresti lahendusi keerukatele küsimustele.