Teoorias on tõsiselt teaduslik inimene see, kes ei usu midagi, nägemata tõestust ega usu ka ühegi väite vastandväidet, nägemata tõestust. Samas hindab ta juhtudel, kus ta ei usu üht või teist, eri poolte argumentide tugevust ja varjatud eeldusi, kontrollides põhjalikult kõiki tõestuskäike. Teaduslik skeptik ei püüa seega ideaalis veenda kedagi näiteks jumala olemasolus või mitteolemasolus (kuni tal pole kindlaid andmeid), küll aga selles, et kummagi poole tõestused ei ole kindlad. Viimase aja vaidlused on mind viinud seisukohale, et selliseid tõsiselt teaduslikke ja skeptilisi inimesi on väga vähe. Paljude inimeste skepsis piirdub sellega, et nad usuvad midagi - millele on üldiselt ka veenvaid tõendeid - ja ei usu midagi muud; kui keegi tahab midagi nende uskumustes muuta, siis nad leiavad kõik vead teise inimese argumentides ja jäävad lõpuks enda seisukohale täiesti kindlaks, pidamata vajalikuks seda tõestada. Näiteks võivad nad eeldada, et millegi mitteolemasolu on tõenäolisem, kui selle olemasolu, ning uskuda seega kindlalt mitteolemasolu, pidamata vajalikuks seda tõestada - enda vähest skepsist tõestavad nad sellega, et tituleerivad olemasolu väitja, kes väidab, et tal on veenvaid isiklikke ja demonstreerimatuid tõendusi, valetajaks, mitte ei näita veenvalt, et sellise inimese tõestused ei ole teaduslikult kindlad, mis puudutab asjade tõestamist üldtunnustatud teadmiste pinnalt. Selline poolik skepsis on parem, kui mitte midagi - aga kindlasti mitte piisav. See on parem, kui lihtsalt suvaliste asjade uskumine. Siiski on sellel palju ühiseid jooni kindla usuga falsifitseerimatusse, mis nõuab tõendeid asjade mitteolemasolu kohta - puhtfilosoofiliselt on need kaks asja üks ja sama, kuni ei ole veenvat tõestust, et mitteolemasolu on loogikaliselt erinev kvaliteet olemasolust. Seda see ei ole - loogikaliselt eksisteerivad väited ja need väited võivad olla kas tõestatud või mitte tõestatud ehk siis aksioomidele taandatud või mitte taandatud.
Jõudsin kindla veendumuseni, et teaduse areng on tegelikult lähtuv kahest asjast:
- Inimesed, kellel on mingit laadi empiiriline informatsioon - selleks on kas katsed või kogemused, mis on võrdväärsed ja mille väärtus seisneb mõõtmise täpsuses ja kindluses, mitte selles, kas tegu on konkreetsel juhul katse või kogemusega.
- Nende inimeste omavahelised vaidlused ja väitlused, mis moodustavad teaduslikke kollektiive, kellel on ühised alused.
Inimestel on võimalus jõuda uue informatsioonini. Korratav katse on algoritm või meetod, mis võimaldab saavutada teatud kogemust. Iga katse on korratav mingile osale populatsioonist - neile, kellel on selle mõistmiseks vajalikud teadmised ja selle läbiviimiseks vajalik aeg, osavus ja tehnoloogia. Kuna teatud osa elukogemusest on pea kõigil ühine, siis see ei vaja tõestamiseks eraldi katseid, samas mõne informatsiooni algse kindlusega edastamine vajab väga kavalaid ja keerukaid katsemeetodeid.
Teoreetilisel teadusel on kolm peamist suunda:
- Leida võimalikult väike hulk võimalikult lihtsaid aksioome, millest oleks võimalik tuletada muid aksioome; leida meetodid, et tuletada ühtedest tuntud aksioomidest teisi - et kõik, kellel on puudu otsene alus ühe aksioomi uskumiseks, saaks selle tuletada ikkagi teistest. Selliste aksioomide terviklikke kogumike hulkasid kutsutakse teooriateks; teooria alusteks võetakse võimalikult väike ja lihtne grupp aksioome, millest saaks võimaluste piires tuletada kõiki muid.
- Leida võimalikult odavaid ja kättesaadavaid meetodeid, et tõestada aksioome, et iga soovija saaks vajalikud katsed võimalikult kergesti ise läbi viia. Seega on sama oluline, kui miljardi dollari meetodite leidmine korratavateks katseteks, sama oluline, kui geeniust nõudvate katsemeetodite leidmine, ka odavate ja kõigile arusaadavate katsemeetodite leidmine. Katsed on ideaalis mõttelised ja ei võta aega ega suuremat pingutust, aga pädevad ka sellised, mis nõuavad aega, pingutust ja tegevust; enam-vähem pädevad ka need, mis nõuavad palju ressursse või teadmisi, ent teaduse areng püüab need taandada lihtsamateks katseteks, millega saaks sama informatsiooni.
- Ehitada tuntud alustele võimalikult terviklik ja suurt osa reaalsust hõlmav teoreetiline aluspõhi, mille abil saaks vastata võimalikult kergesti võimalikult suurele osale olulistest küsimustest; ideaalis peaks saama kiiresti vastata kõikidele küsimustele, tuginetes ainult aksioomidele ja loogikale.
See tekitab olukorra, mida on raske märgata - kuna kontrollitavatest katsetest kaugeltki mitte kõik ei ole kontrollitavad kõikidele, siis tuleb teaduses mängu siiski ka teatud kollektiivsus - teadlased moodustavad kollektiive, mille piires kehtivad üksteisele oluliselt vähem kindlad nõuded, kui neile, kes jäävad kollektiivist välja. Sellised kollektiivid moodustuvad piisava hulga ühiste aksioomide pinnalt - sarnase empiirilise baasi ja sarnase loogika pinnalt.
Enamus teadusest ei ole kontrollitav kaugeltki kõigile. Kellel jääb puudu teadmistest, kellel mõtlemisvõimest, kellel rahast ja tehnikast, kellel salastatud materjalidest (näiteks tehnoloogia vallas), kellel isiklikust kogemusest, kellel võimetest või elukohast uuritava nähtuse lähedal.
Selliste kollektiivide teke ja hõõrdumine on paratamatu - selleni välja, et võib olla mitmeid kollektiive, kes on üdini empiirilised, aga ei suuda teineteisele asju tõestada, sest alused erinevad. Tõestamine on võimalik ainult ühiste aksioomide pinnalt. Ühised aksioomid tulevad ühistest empiirilistest andmetest.
Ebateaduslik ja religioosne on selliste kollektiivide katse teineteise väiteidvaletamiseks lugeda, kui need ei ole nende alustelt tõestatud - nende alustele taandatud. See on suur töö viia asju teiste jaoks, kellel ei ole ligipääsu samadele kogemuslikele andmetele, tõestatavale kujule; see võtab reeglina aega väga kaua. Lisaks empiirilisele kogemusele loeb tehtud järelduste hulk - iga järeldus võtab aega ja kui enda empiirilistelt alustelt saabki jõuda teise inimese empiiriliste alusteni puhtalt loogikaga, siis see on töö ja iga samm sellest nõuab aega, huvi ja ettevõtmist. Inimene, kes on juhuslikult näinud vulkaanipurset, omab laiemat empiirilist infot neist, kes ei ole - tema jaoks on see, et vulkaanipursked eksisteerivad ning paljud nendega kaasnevad nähtused sisuliselt aksiomaatilised, teiste jaoks on vaja keerukate teooriatega näidata vulkaanipursete võimalikkust ja põhjuseid, et neid selles ära veenda.
See tähendab seda, et teadus eeldab sallivust ja on olemuselt multikultuurne nähtus - eri kultuurid ja subkultuurid, erineva kogemusliku baasiga inimeste liidud, uurivad aktiivselt seda, mida teised veel oma silmaga näinudki ei ole ja ehk ei näegi kunagi; vahel ei saagi asju kõigile tõestada ja seljuhul tuleb erineva subkultuuri olemasolu lihtsalt aksepteerida.
Eksisteerivad ka ebateaduslikud kollektiivid, mille uurimismeetodid on vigased või mis ei taotlegi tõde. Kuidas selliste halba mõju vähendada? Kuna kunagi ei ole kindlat viisi kontrollida, kes ajab õiget asja ja kes mitte, kuni ei esitata väiteid, mis on empiiriliste andmetega otseses vastuolus - ja viimast võib vältida ka petis -, siis siin lollikindlaid meetodeid ei ole. Tähtis on näidata selgelt, et mingit kinnitust teise poole andmetele ühe poole aksioomide pinnalt ei ole; tähtis on lükata ümber väited, nagu oleks tema väited sinu teadusharu aksioomidest tuletatud, kui keegi midagi sellist väidab; tähtis on näidata ära kõikvõimalikud vastuolud, samuti küsitavused. Tähtis on teha katsed asjade suhtes, mis nende teiste teooriates on kontrollitavad. Tähtis on näidata ära ka see, et ühel teadusel on kontrollitav ja kindel praktiline väljund, aga teisel tundub mitte olevat. See annab tegelikult õigetele teadustele jõu ja autoriteedi, mida ebateadusel ei ole - või marginaalsetel ja raskesti usutavatel, aga siiski tõestel teadustel. Kedagi ei saagi, jäädes korrektseks, sellisel juhul otse valetajaks nimetada - ja seda ei tohigi teha. Ta ei pruugi seda olla ja siis oleks see tahtmatu laim. Rääkides paljudest sensitiividest ja auranägijatest - kui nad siiski näevad neid asju, siis on vaenulik hoiaks otsene diskrimineerimine; see on usulistel ja kultuurilistel alustel diskrimineerimine ja selle vastu võitlemiseks on väga head põhjused. Tuleb saavutada see, et inimesed ei usuks mingit jama - aga mitte selle arvelt, et teatud inimesed ja teatud tõed saavad diskrimineeritud, kui selleks ei ole otsest ja tõestatud alust. Vaja on lihtsalt näidata väga selgelt, mis mida kinnitab ja mis mida ei kinnita - inimesed saavad teha omad järeldused; siiski tuleks propageerida just neutraalset suhtumist erinevustesse.
Kuidas sellist grupistumist vältida? Teaduse uute suundade puhul on selline grupistumine loomulik ja paratamatu; samas ka nende suundade puhul, mis nõuavad vähestele inimestele kättesaadavaid kogemusi, isikuomadusi või muid infoallikaid, et neid kontrollida. Tuleb teha tõsist tööd, et võtta kaheldavaid, aga kellegi poolt usutavaid või tema kogemustega kooskõlas või neist lähtuvaid väiteid ja hüpoteese ning püüda neid tõestada järjest laiemalt levinud aluste pinnalt. Iga alus, aksioom, on teaduses filosoofiliselt võttes võrdne - ja alused on eri inimestel erinevad. Teatud aluste kontrollimiseks on leitud oluliselt üldisemalt kättesaadavaid meetodeid (korratavaid katseid), kui teiste jaoks - seega tuleb kas leida ka nende teiste jaoks korratavad katsed või siis proovida neid tõestada nende korratavate katsete pinnalt, mis olemas on. Olukorras, kus pool inimkonda saab teha ühte katset ja teine pool teist, aga mitte keegi mõlemat, ning mõlemad katsed tõestavad ühe aksioomi, mille pinnalt saab tuletada teist väidet, tuleb leida tõestused mõlemas suunas - et mõlemad pooled saaks endale kättesaadava info põhjal veenduda teise poole väites.
See näitab, et teadus on sotsiaalne ettevõtmine - selle meetodid on tugevad, ent tööd tuleb teha, pidades silmas paljusid sotsiaalseid faktoreid. Tõestused on olulised, ent need ei puuduta kõiki inimesi, vaid ainult neid, kellel on vastav empiiriline info ja kõik muu kontrollimiseks vajalik olemas. Et muuta teadus kollektiivseks, tuleb leida väga erinevatest vaatepunktidest ja kogemustest lähtuvaid viise samade asjade tõestamiseks - ja see on see, mis jäetakse kahe silma vahele, käsitledes teadust, nagu ühte tervikut; selline käsitlus, seega, on sügavalt vale. Teadus ei ole üks tervik, vaid süstemaatiline ettevõtmine, et jõuda teadmistes võimalikult suure kindluseni ning levitada neid teadmisi võimalikult suures ulatuses, lähenedes seega kollektiivselt tõele ja omandades võimet teha tõest lähtuvaid otsuseid ja valikuid. Selle kõige käigus on oluline respekteerida teisi osapooli, kes tegelevad arusaamatute ja kättesaamatute asjadega - ja see on tõesti tähtis.
skeptik.ee vaidlusest Jason:
ReplyDeleteka rummu kolmekümne kuuendas kongis istuv seltskond on oma maailmanägemuselt minust erinev ja lisaks tegelevad nad paljude asjadega, millest ma tõesti inimlikult aru ei saa. samas ei kõhkle ma nimetamast neid petisteks, lüpsjateks, varasteks, röövliteks ja ehk isegi mõrtsukateks.
ja minu vastus talle:
Vanglas istuv seltskond on ilmselt rikkunud teiste inimeste olulisi põhiõigusi suurel määral. See on seadusega hinnatav tegevus, mille eest nad kongis istuvad. Sealjuures, kui nad selle käigus tahtsid saavutada midagi positiivset – kaitsta enda, oma pere või kellegi muu põhiõigusi või heaolu -, siis see positiivne ei olegi küsimärgi all, vaid probleem on selles, et nad tegid seda valesti. Aga see on selge fakt, et nad rikkusid teiste inimeste põhiõigusi – seda on võimalik näidata hoolimata süütuse presumptsioonist.
Näiteks dig, Martin Vällik ja teised on suures osas süütuse presumptsiooni veendunud vastased, mis muudab skeptik.ee poolt esitatud juhtumid siiski vanglas istumisest oluliselt erinevaks. Nimelt ei ole võimalik kellegi põhiõiguste rikkumist siintoodud juhtudest enamuse puhul faktiliselt näidata – selline väide baseerub väitel, et vastav valdkond on ebateadus, millest siis tehakse järeldusi. Süüdi loetakse kõik, kes ei suuda oma süütust tõestada.
Ja selles mõttes on rummu vangla ning skeptik.ee kaks täiesti vastandlikku kohta – rummu vanglasse lähevad need, kellele on alustuseks antud kohtu poolt professionaalne seadust tundev advokaat, kes neid kaitseb (dig läheks ilmselt väga närvi, kui professionaalne teadlane tuleks siia kõiki parainimesi kaitsma), kelle väiteid on püütud kaaluda täiesti erapooletult ja kelle puhul on seatud väga ranged kriteeriumid, millele tõendusmaterjal peab vastama. Ehkki ka sealt läheb mõni süütu läbi, aga siiski – rummu vanglas viibimine on põhimõtteliselt erinev asi skeptik.ee teemade hulgas nimetatud olemisest. Ühes kehtib süütuse ja teises süü presumptsioon.