Teaduslik skepsis peab alati vastama mitmele asjale, millele ei vasta kaugeltki igasugune skepsis, mis ennast skepsiseks kuulutab:
- See peab olema suunatud ka iseenda vastu; iga väide, mis esitatakse teadusliku skepsise raamis, peab ise vastama teaduslikkuse (kontrollitavuse, tõestatuse jm.) kõige rangematele kriteeriumitele. Ei ole olemas peaaegu teadust.
Liialdamine
Kõige tüüpilisem, mida tehakse, on liialdamine. Väitest, et hüpotees x pole leidnud piisavalt kinnitust, saab väide, et see on ümber lükatud (või sama väite teine sõnastus, et see on ebateadus). Väitest, et millegi olemasolu pole kinnitatud, saab kindel väide, et seda ei ole olemas. Väitest, et millegi olemasolu pole suudetud tõestada x aasta jooksul või y pingutusega, mis loogikas ei näita midagi, on sellise skeptiku jaoks tõestus, et asja tõestada ei saagi.
Selline kindlus on lubatav teadlastele kui inimestele - tõesti võib teadlane eraelus lubada endale ateismi agnostitsismi asemel. Siiski ei ole ateismil tõsiteaduslikku autoriteeti - selline autoriteet on ainult agnostitsismil, olgu see siis ateimile kalduv või mitte.
Toon välja, kuidas erinevatest väidetest liialdatud versioone luua (kõikidel juhtudel on esimene väide reaalselt teadaolev - teine väide on juba mitteteaduslik ja kui seda teist väidet nimetada teaduslikuks skepsiseks, on see ebateaduslik):
Väide: Eksisteerib teooria x, mis seletab kõik meile teadaoleva selles valdkonnas ja millest ei järeldu teooria y tõesus. Võib ka öelda siis, et teooria y seletab kõiki tuntud nähtusi ja on lihtsam, kui teooria x.
Ebateaduslik lühendus: Teooria y on väär.
Siin on probleem selles, et teooria y ei ole väär paljalt selle tõttu, et leidub piisav alternatiivne teooria; tõsine teadustöö (mida teaduslik skepsis peab olema) ei saa väita, et see oleks väär. Näiteks seletas Eukleidese geomeetria pikka aega kõike sellel ajal teadaolevat geomeetrias, tundudes laitmatu ja lõplikuna. Kuitahes imelik konkreetsele teadlasele teooria y ka ei tunduks, ei ole selle lühenduse tegemise järel enam tegemist teadusliku skepsise, vaid isikliku hinnanguga.
Väide: Teooria x on loodud isiku poolt, kes on varem teinud palju avaldusi, mis on ümber lükatud. Õige on sellisel juhul ka öelda, et teooria x ei ole usaldusväärne.
Ebateaduslik lühendus: Teooria x on ebateadus.
Paljalt autori taustast ei piisa, et kuulutada mingit teooriat ebateaduseks. Tuleb lihtsalt öelda, et see ei pärine usaldusväärsetest allikatest või et selle teooria loonud teadlane on ennast varemalt diskretiteerinud.
Väide: Eeldame, et x on teooria, mille autor on y. Kui me ütleme, et "y ei ole usaldusväärne" selle asemel, et öelda, et "x on väär", siis ei ole meie väide piisavalt veenev ja inimesed võivad astuda kultusse z.
Ebateaduslik lühendus: x on väär.
Siin püüab teadlane oma teaduse autoriteeti otseselt kuritarvitada - isiklikud poliitilised kaalutlused viivad teda selleni, et teha ebateaduslik avaldus. Sellisele järgneb tihti üks, siis teine, kuni teadlane püüabki serveerida ka oma isiklikke poliitilisi vaateid toetavat demagoogiat teadusena. Tegelikult saab teadlane küll öelda, et x on väär, aga seda mitte teadusliku skeptitsismi sildi all. Mina isiklikult väldin selliseid kategoorilisi väiteid - väide koos korrektse aluse ja tõesushinnanguga on midagi muud, kui väide, mida on võimalik ümber lükata. Me ei saa eeldada inimeselt sellist lollust, et ta teades, et y ei ole usaldusväärne, usuks, et x'i tasub uskuda, ilma seda kontrollimata. Siin on teadlane pigem mugav, püüdes anda oma mitteteaduslikule väitele harjunud autoriteeti - ja diskrediteerides seeläbi teadust, vähemalt sel määral, mil määral ta seda esindab.
Väide: Eeldame, et x on teooria, mille kinnituseks puuduvad faktid, ent mis tundub igapäevakogemusest teadlasele, kes tunneb põhjalikult valdkonda, mittekehtivana. Siin saab öelda, et see teooria ei ole tõepärane.
Ebateaduslik lühendus: x on ümber lükatud.
See püüab minna sellest, et x ei ole tõestatud hoolimata märkimisväärsest pingutusest, teha kohe üleminekut väitele, et x on ümber lükatud. X päris kindlasti ei ole ümber lükatud ja see on fakt; küll aga on veenvalt näidatud, et see ei ole tõepärane ja tõepärasem on näiteks väide, et see on väär. Siiski ei saa teaduslik skepsis väita, et kuna see väide, et see on väär, on väga tõepärane, oleks see tõene - kuitahes tõepärane väide ka ei oleks, on teaduslik öelda, et see on tõepärane ja mitteteaduslik öelda, et see on tõene. Teadus teeb teravat vahet, sellepärast see ongi teadus - ja teaduslik skepsis on teadus, see on teadusliku protsessi osa.
Kirikute moodustamine
Tihti püüab ebateaduslik skepsis jagada inimesi "kirikutesse" ehk siis usupõhistesse organisatsioonidesse. Kirikutes pole midagi halba, ent kirikusse kuulumist ei saa nimetada teaduslikuks skepsiseks - seda saab teadusliku skepsisega ainult põhjendada.
Toon mõningad näited kaalutlustest, mis tekivad, kui skepsis moodustab kirikuid.
Tema ebateaduslik teooria on väär. Kui ma tunnistan, et selles olulises punktis oli praegusel juhul siiski tal õigus, siis tõstan tema autoriteeti ja langetan enda oma, järelikult ma seda tunnistada ei saa.
See ei ole teaduslik, vaid poliitiline kaalutlus. Selline kaalutlus moonutab paratamatult fakte ja ei ole teaduslik; tõeliselt teadusliku inimese jaoks diskrediteerib see ainult seda, kes sellest kaalutlusest lähtub. Kui nimetada sellist kaalutlust teaduslikuks skepsiseks, on see ebateaduslik skepsis.
Tema ebateaduslik teooria on väär, aga ta suudab näidata suurt osa sellest valguses, kus see on väga tõepärane ka inimese jaoks, kes tunneb valdkonda; selle osa on ta eraldi välja võtnud ja seda tõendanud. Samas väidab ta sellele lisaks, et Jumal on olemas. Järelikult tuleb näidata, lähtuvalt teadusliku skepsise väitest, et Jumalat ei ole, et tema teooria on väär.
Viga on siin selles, et see käsitleb teaduslikku skepsist kirikuna, mida juhivad ateistid. Seda esiteks. Lisaks on siin teine viga - see püüab, taaskord, teha usaldusväärsuse puudumisest tõesust. Lisaks on sellisel juhul tihti tehtud psühholoogiline viga, kus teadlane püüab kahandada müstiku autoriteeti, püüdes näidata, et müstikul ei ole milleski õigus - korrektne teadlane ei tee seda, seda teeb sisemiselt ebakindel ja võimetu teadlane, kes tunneb ennast sellisel mitteteaduslikul pinnal kindlamalt, kui teaduslikul. Ta ei tohiks öelda, et tegeleb hetkel teadusliku skepsisega - isegi, kui tema veendumused on kujunenud välja tema või kellegi teise skepsise praktiseerimise käigus.
Kui mõni ebateaduse esindaja osutub petiseks, siis on see piisav põhjus tema väidetele ja teooriatele rohkem mitte tähelepanu pöörata - siiski ei ole see põhjus midagi tema väidetest niisama vääraks nimetada; võib öelda, et tema jutt ei ole huvipakkuv. Arusaadav, et valetajate jutt on tihti vale - aga teadust ei tehta nii, et uurida suurt hulka valetajaid ja lugeda nende poolt väidetu teaduslikult ümber lükatuks. Mõnikord väidavad valetajad teistelt kuuldud asju, mis nende valesid toetavad; mõnikord panevad nad lihtsalt kogemata pihta.
Mis tegelikult teooriaid ümber lükkab
Et teooriat ümber lükata - mis ei ole alati võimalik ka siis, kui teooria on väär, ent ktihti siiski on -, tuleb teha üht järgnevast:
Näidata, et see ei ole sisemiselt konsistentne. Leida sisemised vastuolud ja nende olemasolu tõestada; seega on teaduslikult tõestatud, et teooria on väär - selline tõestus kehtib nii palju, kui palju kehtib loogika, ent kaasaegne teadus just nii palju kehtida saabki ning on usutav, et see on 100%.
Näidata katseliselt, et see ennustab sündmust x olukorras, kus toimub sündmus y. See tõestab vea.
Loomulikult iga teadlane parandab vead teooriates, kui neile viidata, ning uurib valdkonda edasi ja püüab oma ülesannet siiski lahendada. Nii teevad tänapäeval ka müstikud, kuigi seda ei teinud vanasti kirikud - paljud teadlased tunnevad selle ees ebakindlust, mis põhjustab ägestumist ja katset asja ebateaduslikult maha teha,kuna nad on sisemiselt veendunud, et see on väär; selline sisemine veendumus omab ilmselgelt tihti alust, ent see ei anna veel põhjust seda teaduslikuks nimetada. Isegi inimene, kelle sisemised kindlad veendumused pole teda elus kordagi petnud, ei saa seda nimetada tõestamiseks, kui miski on neist lähtuvalt tõene - teaduslik on ta ainult seni, kuni ütleb, et tema suurele hulgale kogemustele ja laiaulatuslikele teadmistele toetuv sisemine veendumus on selline, et see asi on väär.
Kokkuvõte
Kindlasti püstitame me hüpoteese, lähtudes nende tõepärasusest. Põhjalikult kontrollitud hüpoteesidest saavad teooriad - loogikas on teooria midagi tõestatut, füüsikas on see kõikidele katsetulemustele vastav tervik ja psühholoogias või eriti sotsiaalteadustes on see lihtsalt väga palju veenvat kinnitust saanud selgitus mõne asja toimimise kohta. Teame selliseid eristusi sisemiselt. Siiski ei nimeta me psühholoogiateooriat naljalt tõestatuks, ka füüsikateooria on katseliselt kinnitatud ja mitte tõestatud. Kuni meie lause näitab täpselt, milline on selle alus, oleme teaduslikud - väites midagi faktiks, mis on teaduslikult võttes lihtsalt äärmiselt tõepärane, oleme ühe kvanthüppega teadusest väljaspool; ei ole olemas "peaaegu teadust", mida peaaegu et teaduslikuks võiks nimetada ja lõpuks nimetamegi - on olemas teadus ja mitteteadus. Loogikas ega matemaatikas ei ole lubatud veamäära.
Meie keeles on mitmeid lausevorme. "Ma kõnnin" on kindel kõneviis; "ta kõndivat" on kaudne. Selliselt näitab keel ise, kas inimene on midagi isiklikult kontrollinud või usaldab kedagi teist. Teaduses on selliseid "kõneviise" või lausevorme palju rohkem - selleks, et väljendada erinevaid kindlusastmeid, erinevaid kinnitusi. Korrektne teaduslik skepsis lähtub neist ja ei püüa anda mõnele tõepärasele väitele teadusliku tõe autoriteeti - kui miski on teadlase arvates väga tõepärane, siis see väide annab sellele juba palju teaduslikku autoriteeti; seda natukest lisa, et kuulutada see kindlaks, ei saa ta teha - sellega teeks ta ennast automaatselt ebateadlaseks või selles olukorras oma teaduslikku autoriteeti kuritarvitavaks, vastutustundetuks teadlaseks.
On ka väga suur erinevus, kas miski on teaduslik või lihtsalt teaduslikest teooriatest lähtuv.
skeptik.ee's Andres kritiseeris skeptitsismi, väites, et skeptikud peaksid enne tema "süüdimõistmist" tema valdkonnaga põhjalikult tutvuma, mille peale dig ütles, et tema peaks järelikult ka skepsist põhjalikult tundma enne, kui sellele mingeid etteheiteid teha. Mina vastasin sellele nii, mis on seotud siinse tekstiga:
ReplyDeleteKüsimusele, kas ongi nii, et skeptik ei saa endale tundmatut valdkonda hinnata ja teised teda saavad – jah, on küll, vähemalt selles näites, millele dig vastandub enda “loogikaga”.
Ma võtaksin ka kokku, kus saab teist kritiseerida tema valdkonda tundmata ja kus ei saa.
1. Skeptik hindab teiste väidete kehtivust teooria pinnalt (kuni osapooli rahuldavat katset ei ole leitud).
2. Skeptik esitab konkreetseid väiteid teise osapoole väidete suhtes – ennekõike, et need on väärad.
3. Teine osapool teab täpselt nende väidete tähendust ning kehtivus või mittekehtivus on üldtunnustatud maailmavaatelised alused, mille mõistmiseks peab omama elementaarseid teadmisi loogikast. Need on enamusel täiskasvanud inimestel olemas.
Niisiis, vaataks sündmuste järgnevust:
1. Selgeltnägija esitab kuskil suvalises kohas mõne väite.
2. Skeptik teatab, et see väide on väär.
3. Kui selgeltnägija teab, et see väide on tõene, siis sõltumatult skeptiku argumentidest on tal õigus juhul, kui skeptik väidab, et ta valetab (kui ta teab, et ei valeta). Ilmselt ei leia skeptik mingeid vigu tema arvamuse põhjuses ka siis, kui eeldab, et ta räägib tõtt – ehk siis asjaolusid, millest ta mööda oleks vaadanud. Selgeltnägija võib ainult nentida, et skeptiku väidetes on mingi mõte sees juhul, kui eeldada ebapiisavaid vaatlusandmeid – ja saab sellelt pinnalt suurepäraselt aru, millest skeptik lähtub (ehk siis tundes skeptiku valdkonna asjassepuutuvat osa ammendavalt).
4. Sellest lähtuvalt on tal võimalik väita, et kui tal on õigus, siis järelikult skeptik valetab või paneb mööda; kui skeptik väidab kindlalt, et ta räägib tõtt, siis järelikult on skeptiku aluspõhimõtetes oluline viga (mis võimaldab saavutada täit kindlust valefaktis); kui skeptiku aluspõhimõtetes on oluline viga, siis sellest lähtuvalt võib selgeltnägija kritiseerida skeptitsismi, kuigi ta selle aluseid (teaduslik meetod, filosoofia ning skeptiku enda umbluumaailm) täiel määral ei tunne.
5. Et skepsis pretendeerib teaduslikkusele (objektiivse ja tõestatud tõe esitamisele), siis võib paljalt sellelt pinnalt väita, et kui skeptiku väited siiski ei ole tõesed, siis on ta ebateaduslik skeptik ehk ebaskeptik.
Pigilind tundis (vastusena minu siintoodud kommentaarile) huvi, kas mõne vea puhul saab skepsist jamaks pidada või tuleks seda käsitleda inimliku eksitusena.
ReplyDeleteMinu vastus:
Skepsis, nagu mina seda tunnen, omab kahte fundamentaalset postulaati:
1. Kõik peab olema tõestatud ning ükski tõestatud asi ei ole väär (ehkki vahel harva tuleb välja, et tõestuskäigus oli viga - aga see võetakse skeptiku poolt kohe teatavaks, vabandatakse).
2. Iga asja suhtes tuleb olla skeptiline, kui see ei ole tõestatud. Skepsis garanteerib, et mingit jama ei usuta.
Ja mina isiklikult eeldan, kui näen sõna "skepsis", et see on nii. Seega - just nimelt skeptitsism on see filosoofia, kus võib iga väite tõestust nõuda. Ja see, mille puhul mingeid väärväiteid ei tohi olla - kui sa saad kontrollida, et skeptiku tekstis on väide, mis on selles tekstis oluline ja samas tõendatavalt väär, ning see väide on esitatud kindlana, siis võid öelda, et tegu ei ole skeptitsismiga. Kui selliseid väiteid esineb pidevalt ning tõestusvigadele osutamine ei anna tulemusi, siis on selge, et skepsisest on asi kaugel.
Teadus on üks nähtustest, millele vigu andestada liiga suurel määral ei tohi. Igapäevaelus võib - mingitelt eeldustelt peab ju lähtuma ja igas olukorras peab midagi otsustama, tegema või tegemata jätma. Teadus, samas, eristubki selle poolest, et see piirdub kindlate asjade sfääriga ja laiendab seda aeglaselt.